Verbis Aut Re nr 3/2020 (11)

S

I

S

E

K

A

I

T

S

E

A

K

A

NR 3/2020 (11)

D

E

E

M

I

A

A

J

A

K

I

sisekaitse.ee

AKTUAALNE: ARHEOLOOGIA­PÄRANDI KEERULINE KAITSMINE

I

ISSN: 2585-4534

10

2

R

PERSOON: KRIISITELEFONI VABATAHTLIKUD

25

ÕPPIMINE: ÕPPEAASTA HEA START

31

TUNNUSTUS: PARIMAD LÕPUTÖÖD

TULE SISEKAITSEAKADEEMIASSE! Vaata lisa:

sisekaitse.ee

Juhtkiri 1

JUHTKIRI

SISUKORD

Käesolevast ajakirjanumbrist leiab huvitavat lugemist arheoloogiapärandi hoidmisest ja tehis­ intellektist kuni õppetöö paljude aspektide käsitlemiseni. Stella Polikarpuse tutvumispäevadel peetud loeng, millest ta kirjutab, andis uutele õppuritele väga hea avalöögi õppimise paradigmasse ning sundis õppureid sügavamalt kui muidu selle üle järele mõtlema. Hea meel on tõdeda, et enamikul alustajatest on pigem sügav õpihoiak. Kristi Kulu artiklist tooksin ühe kõige olulisema mõttena välja tagasisidestamise palju suurema vajaduse distantsõppe korral. Seejuures on oluline mõlemasuunaline tagasiside – nii õppejõult üliõpilasele kui ka vastupidi. Meil on küll välja arendatud kõikehõlmav tagasiside kogumise süsteem, kuid distantsõppe tingimustes on kõige olulisem just igal hetkel ja vahetult antav mõlemapoolne tagasiside. Lõputööde kirjutise puhul nõustun Anne Valguga, et õppuritel tuleks lõputööd või lõpu­ eksamit valides väga tõsiselt mõelda nii oma tulevase töise karjääri kui ka edasise hariduse omandamise peale. Lõputöö valimine avab palju tõenäolisemalt tee magistriõppesse ning seejärel ka vastutusrikkamatele ja kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvatele ametikohtadele. Siinkohal jääb vaid soovida, et ka meie lõpetajate põhilised tööandjad kõrgemat haridustaset rohkem väärtustaksid. Heameelt tunnen Epp Jalaka kirjutise puhul selle üle, et eriolukorra ajal Sisekaitseakadeemia töötajad pigem suurendasid enda liikumisaktiivsust ning eriolukord mõjutas meie vaimset tervist veidi vähem negatiivselt, kui on leitud uuringutega mujal. Jäägem terveks ning olgem positiivsed, ikka suhtumise ja meeleolu mõttes!

AKTUAALNE Arheoloogiapärandi keeruline kaitsmine  • Ulla Kadakas

2

KROONIKA

8

PERSOON Eriolukorra kriisitelefoni vabatahtlikud  • Johanna Tau

10

TEADUS Eesti tehnoloogilise arenguvisiooni valguses • Jaanika Puusalu

15

Andres Pung, õppeprorektor

ÕPPIMINE 21 Distantsõppe esimesest ehmatusest teedrajava kogemuseni • Kristi Kulu Õppeaasta hea start  • Stella Polikarpus 25 Lõpu- ja uurimistöö kirjutamine kui investeering tulevikku  • Anne Valk 29 TUNNUSTUS Sisekaitseakadeemia parimad lõputööd • Johanna Tau

31

KROONIKA

34

SPORT Liikumine versus istumine eriolukorra taustal • Epp Jalakas

36

ELUKUTSE 40 Esimene ring on täis saanud • Kadi Luht-Kallas, Alar Valge, Kairi Pruul KOGEMUS Vahetusaasta Poolas • Endo Kask

44

AJALUGU 47 Sõjakunsti ajaloo professor • Lauri Vanamölder Sisekaitseakadeemia 2019/2020. õppeaasta lõpetajad 51 Verbis Aut Re on Sisekaitseakadeemia ajakiri. Ilmub kolm korda aastas. ISSN (trükis): 2585-4534, ISSN (pdf): 2585-4542; tiraaž: 600 Toimetus: kommunikatsiooniosakond; aadress: Kase 61, 12012 Tallinn; e-post: kirjastus@sisekaitse.ee; koduleht: www.sisekaitse.ee/kirjastus Peatoimetaja: Lauri Vanamölder; keeletoimetaja: Victoria Parmas; makett ja kujundus: Jan Garshnek; fotod: Sisekaitseakadeemia kogu; trükk: Ellington Printing OÜ Ajakirjas ilmunud artiklid, fotod ja illustratsioonid on autoriõigustega kaitstud teosed. Toimetusel on õigus lugusid toimetada ja lühendada. Esikaane foto: Reelika Riimand, PPA. SKA Narva õppekeskuse avamine Järgmine ajakirja number ilmub veebruaris 2021.

2  VERBIS AUT RE 3/2020

ARHEOLOOGIAPÄRANDI KEERULINE KAITSMINE

Arheoloogiapärand räägib inimese teekonnast minevikust tänapäeva. Kas me aga mõistame seda hoida, kirjutab muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi valdkonna juht ULLA KADAKAS.

M

aailmas elab üle 7,5 miljardi inimese. Kõigil on ema ja isa, vanematel on omakorda vanemad jne. Põlvkondade viisi ajas tagasi minnes on hea mõelda, et ehkki me ei saa kohtuda oma eelkäijatega ajas, siis ruum – maastik meie ümber – on põhimõtteliselt ikka sama. Isegi siis, kui selle väljanägemine on muutunud: seal, kus kunagi oli kena küla, võib praegu laiuda põld ja vastupidi. Jälg külast on tõenäoliselt aga arheoloogilise kultuurkihina alles. Ruumi uurides saame teada, milline on olnud inimese teekond tänapäeva, milliseid valikuid tehes oleme siia jõudnud. Inimtegevuse tulemusena tekkinud asju või nende kogumeid ja muid jälgi nimetatakse arheoloogiapärandiks. Arheoloogilised kihid, ehitiste jäänused, esemed ja nende katked, on maastikule ladestunud täpselt seal ja sellel ajal, kui inimene seal tegutses. Kui me sellise koha läbi kaevame, siis samasugust jälge asemele ei kasva.

OTS ING UVA HEN DI KAS UTA r 400189 nr 400189

MIS E LUB A

Mari Maasikas IK 37301240278 arheoloogia koolituse, Läbinud MTÜ Vastutustundlik antud 21.02.2015 välja 156, nr Tallinn, tunnistus t ame aitse susk Muin : staja Loa välja s

Välja antud: 20.08.2019, Tartu

Kehtiv kuni: 20.08.2024

Otsinguvahendi kasutamise loa esikülg. Luba kehtib koos isikuttõendava dokumendiga

Arheoloogiapärand on taastumatu: mis läinud, see läinud. Aastasadade ja -tuhandete eest elanud inimpõlvedega ei pruugi meil olla ühist vereliini, keelt ega kultuuri, kuid sellele vaatamata oleme nende mõeldud ja tehtud pärandi kasutajad.

Pärandi kaitse ajaloost Eestis Üldisel tasandil on eelnev jutt kõigile mõistetav, kuid kuidas on lood arheoloogiapärandi väärtustamise ja säilitamisega tegelikult? Alustuseks vaatame taas minevikku. Antiik-Rooma õigusest nähtub, et meid ümbritsevas ruumis on mõnda ainelist asja ja nähtust hinnatud erilisemaks kui teist, ja üldjuhul peeti kogukonnale olulisi asju eraomandisse mitte kuuluvaiks. Sel viisil asjade nägemine ja jaotamine tuleb arvatavasti veelgi kaugemast minevikust, traditsioonilistest ühiskondadest, kus kogukonna käsud-keeludtabud suunasid inimese käitumist pühaks peetud kohtades ja asjade suhtes. Eriliste kohtade ja asjade käsitelu on aja jooksul täpsustatud ja edasi arendatud. Keskajal kuulutati kõik maast leitu (vanad esemed) ja ka peremeheta asjad (metsloomad, kalad) kuninga omandiks; vabariikide tekkel defineeriti need asjad lihtsustatult öeldes ümber riigi, s.t rahva üldiseks omandiks. Eesti muinsuskaitse ajalugu ulatub perioodi, kui valitsesid kuningad: esimene vanu mälestusmärke ja muinsusi käsitlev õigusakt anti välja 1666. aastal Rootsi kuninga Karl XI nimel. Ka Vene tsaaririigi ajal kehtisid ukaasid vanade ehitiste ja leidude kaitseks, kuid nii nende kui ka Rootsi seaduse tegelikku toimet Eestis on veel vähe uuritud.

AKTUAALNE 3

Väljavõte maa-ameti kaardi kultuurimälestiste kihist. Tumesinised tingmärgid (viirutus ja ruunimärk) tähistavad mälestisi, helesinine viirutus mälestiste kaitsevööndit ning roheline viirutus muinsuskaitseala. Mälestistel ja nende kaitsevööndis ei tohi otsinguvahendit kasutada (lubatud vaid seaduses toodud juhtudel)

Praegune arheoloogia-, tegelikult muidugi laiemalt kogu kultuuripärandi (s.t ka ehitised, kunst, ajaloolised objektid) muinsuskaitse tugineb noore Eesti vabariigi 1925. aastal vastu võetud muinasvarade kaitse seadusele. Nõukogude perioodil tehti muinsuskaitse vallas ära väga palju tööd, balansseerides seejuures sageli ideoloogiliselt lubatu ja keelatu piiril. Tänu toonastele uurijatele on meil arhiivimeetrite kaupa uurimusi keskaegsest ehituspärandist, mõisapärandist, talurahvaarhitektuurist ja arheoloogiast. Praegune mälestiste nimekiri koosneb valdavas enamuses toona kirjeldatud ja väärtusena esile tõstetud objektidest. See loomulikult ei tähenda, et kõik oleks juba ära uuritud ja väärtuslik üles leitud – kaugel sellest! Pärast Eesti vabariigi taastamist toimus Eesti ühiskonnas suur pööre, mis ei ole jätnud puutumata ka muinsuskaitset. Juba 1994. aastal võttis Riigikogu vastu muinsuskaitseseaduse, mis lähtus osaliselt 1920.‒1930. aastatel kehtinud seadustest, kuid võttis arvesse ka pärast Teist maailmasõda kiiresti arenenud muinsuskaitselisi põhimõtteid ja alusdokumente, samuti positiivset osa nõukogudeaegsest muinsuskaitsekorraldusest.

Seaduse vastuvõtmine võimaldas riigil ratifitseerida ka rahvusvahelised pärandi kaitset suunavad konventsioonid. Eesti vabaduse taastamise järel sai nõukogulik elukorraldus kiiresti otsa. Õigusliku järjepidevuse alusel anti inimestele maa tagasi, suur osa hoonetest erastati. Tänu neile muudatustele on aastate möödudes väga tugevaks muutunud omanikutunne, kuid paratamatult on sellega seoses vähenenud ühishuvide nägemine. See jätab muinsuskaitsealased väärtused natuke nagu eikellegimaale: riigi ja omanike vastutuse tasakaalu kultuuripärandi hoidmisel alles otsitakse.

Arheoloogiapärandi avastamisest ja mälestiseks saamisest Arheoloogiateaduse ja tehnika areng on avardanud aasta-aastalt maastikul ülesleitavate muististe paletti. 19. sajandi teisel poolel, mil algas Eesti arheoloogiline uurimine, juhatas toonane maastik ja rahvamälu muinasjäänuste kirjapanijatele kätte paljud muinasaja linnused, suuremad kalmed ja

4  VERBIS AUT RE 3/2020

kääpad, samuti hulgaliselt ohvrikohti (allikaid, kive, puid, salusid). 1920.–1930. aastatel võeti arvele suur hulk kivikalmeid, samuti märgati kiviaegseid asulakohti; 1960.–1980. aastatel, sageli seoses maaparandusprojektide läbivaatamisega, hakati kaardistama rauaaja asulakohti, rauasulatus- ja töönduspaiku. 1970. aastatel õppisid arheoloogid nägema ka muistseid põllusüsteeme, mille veelgi paremat uurimist võimaldab moodne kaardistusvahend – maapinna kõrgusmõõtmine laserskaneerimisseadmetega (LiDAR). Metalliotsijate kasutuselevõtt on aidanud kaardistada seni üsna nähtamatuna püsinud rauaaja põletusmatustega kalmistuid või üksiktalusid, mis sageli asuvad nüüdsetel põllumassiividel, ja nende avastamine ongi võimalik ainult süsteemse metalliotsijaseire abil. Avastuste tulemusena võeti enne Teist maailmasõda Eestis riigi kaitse alla u 1500 arheoloogilist paika, millest tänaseni on jätkuvalt mälestised 1345 muistist. Nõukogude perioodil lisandus kaitsenimekirjadesse u 4500 objekti. Pärast Eesti vabariigi taastamist on leitud u 2000 uut muistist. Eriti kiiresti hakkas avastatud muististe hulk suurenema alates 2011. aastast, mil muinsuskaitseseaduses reguleeriti täpsemalt hobiotsijate õigused ja kohustused arheoloogiapärandi otsimisel ja avastamisel: nende tegevus toob arheoloogiateadusele teavet umbes 70–100 uue muistise kohta aastas. Paraku pole alates 2000. aastast mälestisena riigi kaitse alla jõudnud kümnendikkugi avastatud muististest. Nende hulgas on sadu teaduslikult kindlaid ja üldsusele mõistetavaid muistiseid (linnuseid, kalmeid ja kalmistuid, lohukive, rauasulatuskohti jne), samuti objekte, mille arheoloogilist kõnekust tuleks küll täpsemalt alles uurida, ehkki arheoloogilise eksperditeadmise seisukohalt on kultuurkihi olemasolu neis paigus enam kui tõenäoline. Kõigi nende paikade säilimine riigi kaitseta on juhuse meelevallas: miski ei anna arendajale märku olla tähelepanelik ja arvestav, samuti ei ole piiratud metalliotsijate kasutus neis teadlastele juba teada olevais paigus. Miks ei jõua kõik avastatud muistised kiiresti mälestiste registrisse? Peamine põhjus on väärtuste konflikt objektide mälestiseks tunnistamisel, mis teeb haldusmenetluse aeganõudvaks. Vastasseisu põhjuseks on Eesti ühiskonnas valitsev trend: arusaam eraomandi puutumatusest põhiseadusliku

õigusena kui kõige muu üle prevaleeriv väärtus ja seda olenemata põhiseaduses endas väljatoodud erisustest üldistele väärtustele. Selline olukord nõuab juriidiliselt keerukate dokumentide loomist, et menetlus peaks vastu kõik kolm kohtuastet. Mida keerulisem ja pikem on menetlus, seda rohkem ressurssi see nõuab ja seda vähem objekte jõuab nimekirja. Samas ei muutu vaidluste käigus arheoloogilised kihid, ehitiste jäänused, luustikud ja leiud maa sees olematuks, nad on jätkuvalt faktiliselt seal.

Peamised muinsuskaitse põhimõtted arheoloogiapärandi hoiul Eestis kehtiv muinsuskaitseseadus (MuKS 2019) järgib 1992. aastal vastu võetud Malta (Valletta) arheoloogiapärandi kaitse konventsiooni põhimõtteid: on sätestatud arheoloogiapärandi elementide registreerimise kord (mälestiseks/leiukohtadeks tunnistamine) ning kohustus leidudest teavitada, uuringuid tohivad läbi viia pädevad isikud ja planeerimisprotsessis tuleb arvestada arheoloogiapärandiga. Erinevalt varasematest muinsuskaitseseadustest, kus mälestiste liike kirjeldati loetelude kaupa, defineerib uus muinsuskaitseseadus neid väärtuste kaudu. Selle järgi on arheoloogiapärandil kaks väärtusilmingut: muistised on maastiku ajalise mitmekihilisuse näitajad (kollektiivse mälu allikas) ning samas ajaloolise uurimistöö vahend (teaduslik allikas). Need väärtused on teineteise suhtes teataval määral vastuolulised: kui muistis säilib maastikul täiesti puutumatuna, siis pole võimalik sellest kuigi palju teaduslikku teadmist saada, ehkki mõningal määral saab seda ka muistise maastikul paiknemise uurimisest, mõõdistamisest ja mittelõhkuvate meetoditega kaardistamisest. Kui paigas viia läbi arheoloogilised väljakaevamised, pole võimalik aga muistist enam autentsena taastada, kuid oleme saanud teada uusi asju inimkonna minevikust. Muinsuskaitseseaduses on sätestatud kaitse korraldamise üldise põhimõttena ettevaatusprintsiip ja mälestise rikkumise keeld. Arheoloogiapärandi puhul on avalik huvi üldiselt maastiku status quo, millest loogiliselt tuleneb ka muudatusi teha sooviva isiku kohustus tasuda muudatustega

AKTUAALNE 5

kaasnevate tööde eest. Aastas vaatab muinsuskaitseamet läbi üle 500 arheoloogiamälestisi puudutava planeeringu või projekti, mille käigus määratakse vajalikesse kohtadesse uuring. Alates 2019. aastast on omanikele ette nähtud osaline hüvitis uuringute rahastamiseks – praegu on see 1000– 1500 eurot ühe uuringu eest, mis on väiksemate tööde puhul piisav, suuremate uuringute puhul aga ei ulatu ühe protsendinigi uuringu maksumusest. Muististel, mida pole mälestiseks jõutud tunnistada, tuleb vaid loota, et ehitamisel inimesed siiski märkavad õigel ajal arheoloogilisi kihte ja leide ning peatavad ise ehitustööd uurimise võimaldamiseks, sest muinsuskaitseametini selliste tööde projektid ei jõua. Üksikutel juhtudel, kordpaar aastas, antakse tõesti leidudest teada, kuid kui palju niisama ära kaevatakse, jääb alatiseks saladuseks.

Arheoloogilised leiud inimeste meelevallas Arheoloogiat ja kuritegude uurimist on väga sageli kõrvutatud ning sedastatud, et sisuliselt on tegemist üsna sarnase asjaga. Nii nagu kriminalistidele on oluline, et kuriteopaika keegi enne uurimist ei

rikuks, on ka arheoloogias oluline, et kõik detailid, mis ajaloo tahtel meieni on jõudnud, oleksid uurijatele kättesaadavad. Kui kalmetest tõmmata välja kõik haudadesse pandud metallesemed või korjata neid asulakohtadest, siis muutub tõlgendusruum väga ahtaks – paraku saavad arheoloogid jutustada ajaloost ainult faktide kaudu. Arheoloogilisi leide on sageli võrreldud pisikeste pusletükkidega või üksikute lehtedega raamatust, ilma milleta jääb pilt või jutt segane. Seetõttu on oluline, et muististelt leitavaid arheoloogilisi esemeid ei pillutaks laiali, et nad saaksid konserveeritud ja hoiustatud, neid oleks võimalik hiljemgi uurida ning et kultuuripärandist osasaamine oleks võimalik kõigile ühiskonna liikmetele – nõnda on Eesti vabariigi muinsuskaitseseaduste järgi alates 1925. aastast sätestatud, et arheoloogilised leiud kuuluvad riigile, s.t meile kõigile. Otsinguvahenditega (nt metallidetektor, vees magnet jms) kultuuriväärtuslike asjade otsimine on kujunenud väga levinud harrastuseks üle maailma. Eri riikides on otsinguvahendi kasutamine erinevalt reguleeritud – keelust kuni täieliku lubamiseni –, kuid kõikjal peab siiski ühel või teisel viisil maast saadud leidudest riiki teavitama, et tagada võimalus nende uurimiseks. Üha enam tunnustavad arheoloogid hobiotsijate

Detektorist põllul (illustratiivne). Foto: Pikne Kama

6  VERBIS AUT RE 3/2020

Rüüstamise jäljed Saaremaal Lihulinna linnuse läänevalli välisküljel. Lihulinn on üks Eesti suurimaid maalinnu, mis oli kasutusel 9.–13. sajandini. 2017. aastal toimunud ulatuslik rüüste hävitas jäädavalt olulise osa teaduslikust infost. Foto: Nele Kangert

panust ajaloouurimisse, mis on võimalik usalduslikus koostöös. Mitmel pool, sh ka Eestis, on välja töötatud infosüsteemid, kuhu hobiotsijad saavad üles laadida pilte leidudest ja leiukoha infot. Nende leidude kaudu on avanenud arheoloogiateadusele uued võimalused uurida tootmis- ja kaubandusvõrgustikke, asustusüksusi, samuti identiteedi, religiooni jms seonduvaid teemasid. Alates 2011. aastast on Eestis otsinguvahendi kasutamine reguleeritud liberaalselt: olgugi, et parim arheoloogiliste leidude säilitaja on maapõu, on siiski neile, kes tahavad otsinguid teha, antud selleks võimalus. Eelnevalt peab huviline läbima lühikese koolituse ja seejärel saab ta taotleda muinsuskaitseametilt otsinguvahendi kasutamiseks loa. Otsingu tulemused tuleb esitada aruandes ja arheoloogilised esemed riigile üle anda – seda ikka selleks, et saaksime oma arheoloogiapärandit uurida ja kaardistada. Alates 2019. aastast täienes regulatsioon otsingule mineku teavitusega ning aruande esitamise 30-päevase tähtajaga. Otsingute tegemiseks on nõutav loa olemasolu kõigil aladel väljaspool kompaktset asustust (s.t välja arvatud linnad, külad, taluõued). Otsingud on keelatud mälestistel ja nende kaitsevööndis. Otsingualade maaomanikelt tuleb saada otsinguks nõusolek. Seadusest kinnipidamise ergutamiseks on leidude eest soovi korral ette nähtud ka leiuautasu. Samuti sätestab seadus, et arheoloogilist leidu ei saa heauskselt omandada. Vanade asjade leidmisest on paljud inimesed aga huvitatud hoopis muudel põhjustel kui ajaloolise teadmise võrra targemaks saamine. Leidudest teatamise nõuet eiratakse kahjuks siiski väga sageli ja kultuuriväärtuste must turg on tõsine üleilmne probleem. Näiteks Lähis-Idas rahastatakse muinas­ esemete illegaalsest müügist terrorismi. Rüüstamine ei piirdu ainult konfliktipiirkondade ja vanade tsivilisatsioonide kultuuriväärtustega, vaid see on levinud kõikjal, ka Eestis. Põhja-Euroopas on rüüstajate eriliseks huviks viikingiaeg (hõbemündiaarded, väärismetallist ehted ja kaunistustega relvad jms), kuid palju on müügis ka varasemaid esemeid – esimesest aastatuhandest pKr pärinevaid pronks-, hõbe- ja kuldehteid – ning hilisemaid: keskaegseid ja varauusaegseid münte, ehteid jms; samuti on kollektsioneerimisobjektideks 20. saj sõdadest jäänud materjal.

AKTUAALNE 7

Arheoloogiapärandi vastu suunatud pahategude uurimine Arheoloogiapärandi vastu suunatud pahateod jagunevad Eestis mälestiste lõhkumiseks ehitusja kaevetööde, maaparanduse ja metsaraiumise käigus, illegaalseteks kaevamisteks ning arheoloogiliste leidude ostuks-müügiks. Muinsuskaitseameti vaatluste põhjal toimetavad muististe rüüstamist ja leidude musta turustamist enamasti üksikult tegutsejad, kuid on märke ka kuritegelikest võrgustikest, kus võib täheldada kokkuostja (tellija), vahendajate ja käsualuste ahelat. Muinsuskaitseseaduses ja karistusseadustikus on loetletud süüteo koosseisud ja karistused kultuuripärandit kahjustavate tegevuste eest. Siinkohal jätame kõrvale need juhud, kui omanik lõhkus tööde käigus mälestisi kas teadlikud või teadmatusest, ja keskendume muististe sihipärase rüüstamise teemale. Kuidas jõuda pahategijani, kui tuvastame maastikul, et kaevatud on palju auke, kuid kaevajat ja august leitud esemeid enam kohal ei ole? Kuidas me täpselt tõestame, et need augud viitavad just detektorirüüstele? Kuidas tõestada, et ostukeskkonnas müügil olev 1000 või 500 aasta vanune münt, sõlg, odaots või mõõk on maa seest välja kaevatud ja ei ole müüjani jõudnud vanaema pärandusena? Kui viimane on arheoloogide jaoks meie erialase kogemuse põhjal ebatõenäoline, siis kas see on niisama selge ka kohtunikule? Kuidas seostada ostukeskkonna esemeid kindla kohaga maastikul, eriti olukorras, kus Eesti arheoloogiline materjal sarnaneb väga paljudel ajalooperioodidel Läti ja Loode-Venemaa materiaalse kultuuriga? Teine asi, mida alati küsitakse: kui suur tekitatud kahju siis ikkagi on? Selle peale võib vastu küsida – kas arheoloogiapärandil on hind? Jah, kindlasti osa inimeste jaoks on, selle ehe tõend on kultuuriväärtuste must turg. Aga kas mõne asja hind mustal turul on see, mis peaks olema aluseks pahategude suuruse või väiksuse hindamisel? Näiteks keskaegsed sõlekesed maksavad kollektsionääride seas vähe, kuid nende turule paiskamiseks võib olla lahti kaevatud üks või mitu keskaegset külakalmistut. Kuidas arvutada rahasse ümber 2000 aastat tagasi suurematest ja väiksematest kividest ning mullast ehitatud kivikalme

ehituskonstruktsioon? Või tassisuurune kogus põlenud inimluid? Kõik need küsimused aga kerkivad esile arheoloogiapärandi rüüstamise uurimisel. Viimase 15 aasta jooksul on olnud paar üksikut menetlust, kus pahategija on saanud karistuse, kuid enamasti jooksevad uurimised liiva just ülaltoodud küsimuste tõttu. Näiteks samal ajal, kui muinsuskaitseamet tegi avalduse Saaremaal Lihulinna rüüstamise kohta, tegime avalduse ka Vormsi kirikuaia kohta. Ühel puhul võeti asi uurida, teisel puhul lükati tagasi. See, et Lihulinnas vahele jäänud isik sai karistada, on muidugi õnnestumine, kuid paraku oli see poolik võit: põhiosa asju välja tõmmanud tegelasteni tegelikult ei jõutud. Need vähesed leiud, mis Lihulinnast teadlasteni jõudsid, näitavad selgelt, kui palju teaduslikku infot oleme selle rüüste tõttu jäädavalt kaotanud.

Kokkuvõte Arheoloogiapärand on päriselt maastikul, seda rüüstatakse ja selle tulemusena õilmitseb tõsine must majandus. Otsinguvahendi kasutamise nõuete rikkumiste kohtuväliseks menetlejaks on määratud muinsuskaitseamet; kui mälestis on rikutud või hävitatud, siis on uurijaks politsei. Loomulikult ei ole kummalgi ametil võimalik panna igale põllule või metsatukka ametnikku, et nii ööl kui päeval rüüstajaid tabada. Seetõttu oleme alati pahategijatest mitu sammu taga. Pärandi hävitamise ärahoidmiseks peavad riigiasutused – antud juhul muinsuskaitseamet, politsei ja prokuratuur – oskama teha koostööd ja mitte langema ülal toodud küsimuste lõksu, sest tegelikult pole need õiged küsimused. Need tekivad seaduseparagrahvi mehhaanilisel lugemisel, kui jääb märkamata paragrahvis sätestatud väärtuse tasand. Muinsuskaitseametil pole ei juriidilist õigust ega pädevust, et võidelda organiseeritud kuritegevusega, milleks muististe süsteemne rüüstamine ja arheoloogiliste esemete müümine kahtlemata on. Samas on muinsuskaitseametnikud alati valmis selgitama ja aitama korraldada väljaõpet, et Eesti politseis oleksid olemas kultuuripärandi suhtes toime pandud rikkumiste pädevad uurijad.

8  VERBIS AUT RE 3/2020

Õppeaasta avaaktus 28. augustil toimus Sisekaitseakadeemia Tallinna õppehoone lipuväljakul pidulik kooliaasta avaaktus ja rivistus. Õppimist alustas 392 uut õppurit. Avakõnes sõnas rektor Marek Link: „Meie kõigi turvalisus algab igast indiviidist. Turvalisust saab luua inimestega koos, mitte eraldi, ja seda enam on oluline mõtestada, miks teie elukutsed loodud on ning mis on tulevase töö tegelik eesmärk.“ Siseminister Mart Helme avaldas heameelt, et õppetööd alustab nii palju inimesi, kes soovivad osaleda meie igapäevase turvatunde tagamises. „Saame kindlad olla, et meie turvatunne jääb jätkuvalt kaitstuks, sest tänased kadetid saavad ametitele peagi olema väärt täienduseks nii päästjate, politseinike, piirivalvurite, vangla- ning tolliametnike näol,“ märkis minister.

Akadeemia üliõpilasesinduse esimees Kärt Tallinn pöördus oma kõnes kadettide poole sõnadega: „Hoidke oma tervist ja halva enesetunde korral püsige kodus. Ainult nii saame olla kindlad, et Sisekaitseakadeemia ja Eesti püsib tervena. Oleme küll üsna väike kool, kuid meie eelis on ühtehoidmine, üksteise eest seismine ja oskus aidata neid, kes seda kõige enam vajavad. Ärge unustage inimesi enda ümber ning uurige, kuidas teie kursusekaaslastel läheb.“ Kadette ja kooliperet tervitasid veel ka rahvastikuminister Riina Solman, politsei- ja piirivalveameti pea­direktor Elmar Vaher, päästeameti peadirektor Kuno Tammearu, häirekeskuse peadirektor Kätlin Alvela, vanglate asekantsler Priit Kama ning maksu- ja tolliameti peadirektor Valdur Laid.

KROONIKA 9

Justiitsministeeriumi vanglate asekantsler Priit Kama (vasakul) ja rektor Marek Link, nende vahel rahvastikuminister Riina Solman

Paraadi tervitab PPK direktor Kalvi Almosen

Nagu ikka, ilmestas rivistust politsei- ja piirivalveorkester ▲ Sisekaitseakadeemia teeneteristid värskeid laureaate ootamas ▼

Siseminister Mart Helme tervituskõnet pidamas

10  VERBIS AUT RE 3/2020

ERIOLUKORRA KRIISITELEFONI VABATAHTLIKUD Märtsi keskel sai akadeemiapere abipalve häirekeskuselt seoses käivitatava kriisi­ telefoniga 1247. Häirekeskus vajas vabatahtlikke infotelefoni operaatoriteks ning Sisekaitseakadeemiast pakkusid end appi 23 vabatahtlikku. Kommunikatsiooni­ spetsialist JOHANNA TAU palus neist neljal kirjeldada oma kogemust.

Foto: häirekeskus

PERSOON 11

proovida. Selle tööga saad ju teha midagi väga head, omandad uusi teadmisi ja leiad endale uusi sõpru. Töötades häirekeskuses, tundsin, et olen ühes suures toredas peres, kõik olid sõbralikud ja alati nõus mind aitama. Olen neile väga tänulik!

Hannes Udde, maksunduse ja tolli õppetooli juhataja-lektor

Virve Tilk, haldusteenindaja ja majutusadministraator Kui sain haldusjuhilt teada, et häirekeskus palub appi akadeemia töötajaid, vastamaks uuele infotelefonile, siis ei vajanud ma mõtlemisaega. Saatsin e-kirja, et olen nõus kohe appi tulema. Veel enne tööle asumist saadeti mulle veidi infot selle kohta, mida minult võidakse telefonis küsida. Kohale jõudes tehti süsteemide kasutamise kiirkoolitus ja siis võiski töö alata. Esialgu oli veidi harjumatu, et infot sai otsida kolmelt ekraanilt. Häirekeskus saatis pea iga päev uut infot teemade kohta, mida inimesed kõige rohkem küsivad. Esmalt küsiti põhiliselt piiriületamise ja välismaalt saabumise kohta. Tuli ka selliseid kõnesid, kus anti teada, et kauplustes rikutakse 2+2 reeglit ja puuduvad desinfitseerimisvahendid. Kord helistas üks vanem härra, kes teatas, et tal on sõbranna ning hetkel nad ainult jalutavad koos. Ta soovis teada, et kui nad mõlemad tunnevad end tervetena, kas nad siis tohivad hakata koos elama või peavad ootama eriolukorra lõppu. Töötamine infotelefoni operaatorina meeldis mulle, olen teinud varem sarnast tööd kuus aastat Eesti Energias. Ma olen kindel, et suudan sellist tööd teha ka iga päev, ning kui vaja, lähen hea meelega uuesti appi. Minu arvates sobib infotelefonile vastama inimene, kes on hea kuulaja, rahulik ja ise õnnelik. Varem ei ole ma vabatahtlikuna töötanud. Kevadine töö andis mulle hinge mõnusa soojuse ja rahulolu. See tunne on lihtsalt nii hea, kui saad kellelegi abiks olla. Neile, kes ei ole varem vabatahtlikuna töötanud, soovitan kindlasti sellist tööd

Vabatahtlikuks minekut arutasime kolledžis. Enda vabatahtlikuks pakkumisel oli mitu põhjust. Meie kollektiiv on suhteliselt väike ning mina olin parim variant, sest mul pole väikseid lapsi ning märtsi­ kuise teadmise põhjal ei kuulunud ma ka riskirühma. Teiseks huvitas mind saada teada, mis tööd häirekeskuses tehakse, s.o soovisin saada isiklikku kogemust. Samuti andis tõuke minu eelnev halb kokkupuude häirekeskusega ja tahtsin teada, kas halb teenindus on paratamatu või saan seda muuta. Õpetan tudengitele nõustamisprotsessi, sh telefoni teel nõustamist, raske kliendiga hakkamasaamist jms, mistõttu tundus häirekeskusesse vabatahtlikuna tööle minek sülle kukkunud võimalusena. Minu töö häirekeskuses oli vastata infotelefonile. Põhiliselt olid küsimused koroonaviirusest tulenevad, kuid nagu öeldakse, küsida võib kõike, ja küsimusi oligi seinast seina. Esimesed päevad olid päris pingelised, sest esmalt ei teadnud ma ise koroonast väga palju, ei teadnud eksperdidki, seisukohad muutusid, info muutus, kogu aeg tuli otsida uusimat teavet, et olla ise targem kui helistaja.

12  VERBIS AUT RE 3/2020

Tavapärane tööpäev häirekeskuses. Fotod: häirekeskus

PERSOON 13

Spetsiifilist väljaõpet me ei saanud. See oli ka mõistetav, sest ka häirekeskuse jaoks oli olukord uus ja info täienes ning uuenes kogu aeg. Praegu oleme kõik targemad, kuid avastamist jätkub siiani. Infotelefonile helistajad uurisid lisaks viirusele ka lennugraafikuid, pankade lahtioleku aegu, miks mõni asutus oli suletud jne. Eredamalt on meelde jäänud kõne vanemalt proualt, kes päris viiruse kohta. Küsisin kohustuslikud küsimused, et teada saada, kas tal on sümptomid või mitte. Kuna me pidime ka süsteemi märkmeid tegema, siis ma küll soovisin helistajale ilusat päeva, kuid ei katkestanud esimesena kõnet. Nii ma kirjutasin süsteemi märksõnu ja kuulsin, mida helistaja kommenteeris samal ajal: „No ma helistasin sinna koroonatelefonile, vastavad väga kiirelt, mis te räägite, täitsa töötab. Ja vastus oli ka väga viisakas, ärge tulge ütlema, et mingit infot ei jagata.“ Üks vanem härrasmees oli mures, et tal on koroona. Küsimusele, kust ta teab, kas tal on sümptomid, tuli vastus, et ei ole, aga kass ei tule enam tema juurde voodisse. Ju kass tunneb, et tal on koroona, ja hoiab eemale. Üldiselt tahtsid inimesed väga rääkida ja seda, et keegi neid kuulaks. Eeskätt olid mures vanemad üksi elavad inimesed. Hea praktika sain ka oma vene keele oskuse täiendamiseks. Kui keelt ei kasuta, siis läheb see ju rooste. Alguses oli venekeelseid kõnesid vähe, aga paari nädala möödudes oli neid juba pool kogu kõnede hulgast. Infotelefonile vastates on tarvis jääda rahulikuks, tuleb tekitada usaldus ja seda on natukene raskem teha kui näost näkku suheldes, sest helistaja ju kehakeelt ei näe. Samas on ka telefonis kehakeelt „kosta“. Samuti on oluline, kuidas rääkida ja kasutada häält nii, et teine pool usaldaks ning julgeks ennast avada. Lisaks tuleb ennast arusaadavaks teha, st rääkida pigem lühikeste kui pikkade lausetega ja küsida üle, kas kuulaja sai ammendava vastuse. Vabatahtlikuks olemine andis mulle hea kogemuse. Ma nautisin seda ning häirekeskuse vahetused olid oodatud, mis siis, et esialgu tuli tõusta kell viis hommikul. Lisaks tutvusin paljude toredate inimestega.

Külliki Tamm, täiendusõppe juhtivspetsialist Vabatahtlikuks infotelefoni operaatoriks minek tundus huvitav väljakutse ning võimalus anda enda panus kriisiolukorraga toimetulekuks. Samuti ei olnud mul distantsõppel olevaid lapsi ning selle võrra oli ehk veidi rohkem vaba aega. Samas oli see kõik ka natuke hirmutav ja ma kartsin, kas ikka oskan infotelefonile helistavaid inimesi päriselt aidata. Vastasin nii eesti- kui ka ingliskeelsetele kõnedele. Vahepeal proovisin purssida ka veidi vene keelt. Proovisin leida parimaid vastuseid ja lahendusi inimeste küsimustele. Mõnikord vajasid nad ka lihtsalt kedagi, kes neid ära kuulaks. Üks katsumus oli kindlasti tulla toime kohatise inimeste eriolukorra vastu suunatud pahameele ja mõistmatusega. Arusaadavalt oli helistajate pahameel ka põhjendatud, sest oli piiranguid või reegleid, mis ei olnudki võib-olla kõige loogilisemad. Näiteks pidi üks kahe riigi vahet emaga reisinud seitsmeaastane laps jääma karantiini, kuna tal polnud töölepingut, samal ajal kui emale karantiini ei kohaldatud. Eriti läks mulle aga hinge juhtum, kui helistas üks vanem naisterahvas, kes mitte midagi ei rääkinud ja lakkamatult telefoni nuttis. Ta küll proovis vahepeal midagi öelda, kuid sellest mul kahjuks aru saada ei õnnestunud. Proovisin mitu minutit temaga kontakti luua ja teda rääkima saada, kuid ei jäänud midagi muud üle, kui ta ohvriabisse suunata.

14  VERBIS AUT RE 3/2020

Oli ka toredaid juhtumeid, kus inimesed helistasid, et kiita, tänada või soovitada parimat ravimit koroona vastu. Huvitava kokkusattumusena sain täiesti erinevatest Eesti paikadest ühel ja samal päeval kaks kõnet, mis olid seotud saunadega. Nimelt olid inimesed väga pahased, et ühissaunad on kinni ning kusagil ei ole võimalik end pesta. See on täiesti mõistetav, kui inimesel endal puuduvad kodus pesemisvõimalused. Siiski oli üks helistajatest härrasmees, kellel oli dušš kodus täiesti olemas, kuid kes sellest hoolimata pidas olukorda, kus pole võimalik saunas käia, ebainimlikuks, sest duši all ei olevat võimalik ennast puhtaks saada. Pärast vabatahtliku töö kogemust infoliinil vaatan sellele tööle veidi teise pilguga ning võin öelda, et tõesti imetlen neid inimesi, kes hädaabi liinil igapäevaselt töötavad. Sellist tööd tegev inimene peab olema hea suhtleja ja empaatiline, kõrge moraalitundega ja enesekindel ning soovima inimesi aidata. Lisaks on selle töö juures väga oluline ka oskus jääda rahulikuks ning olla inimestega kannatlik, samas siiski vajaduse korral ennast kehtestav. Vabatahtliku tööga ei olnud ma varem kokku puutunud, kuid see jättis hea tunde, sest sain kedagi aidata ning anda oma panuse. Soovitan vabatahtliku töö kogemust kõigile, sest see on igal juhul väärt võimalus isegi siis, kui hiljem leiate, et see teile ei sobi. Kuid kes teab ehk hakkab meeldima ja leiate sealt midagi oma hingele.

Katrin Toompuu, finants- ja riigihangete juhtivspetsialist Otsus häirekeskusesse appi minna tuli kiirelt. Olen ka varem mõelnud, et võiks vabatahtlikku tööd teha, kuid ei olnud tegudeni jõudnud. Seega oli häirekeskuse väljapakutu hea võimalus mõeldut realiseerida. Konkreetne töö seisnes eelkõige telefonile vastates informatsiooni jagamises, kuid ka helistajate ärakuulamises ja vajadusel nende rahustamises. Kriisisituatsioonis on äärmiselt oluline hoida ära paanika tekkimist. Suur katsumus oli tugevate emotsioonidega inimeste maha rahustamine, nendega ühise keele

leidmine, probleemi tajumine ja kiire lahenduse leidmine. Telefonile vastaja peab jääma professionaaliks igasuguses situatsioonis, peab keskenduma faktidele ning taandama täielikult iseenda emotsioonid. Kõnesid oli seinast seina. Iga juhtum oli erinev ja kellelegi äärmiselt oluline. Minule jäid eredalt meelde eelkõige need, mille puhul oli kõne lõppedes aru saada, et abivajaja on abi saanud ja tundis selle üle siirast rõõmu. Need tõid ka mulle naeratuse suule. Igapäevaselt ma sellise tööga pigem ei tegeleks, sest tegelikult on see tohutult väsitav nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Kuigi pean tunnistama, et see töö on väga huvitav ja mitmekesine. Pidevalt peab mõtlema erinevatele teemadele, otsima kiirelt lahendusi, küsima õigeid küsimusi jne. Inimene, kes häirekeskusesse tööle sobib, peab olema väga kõrge pingetaluvuse ja tugeva psüühikaga. Vabatahtlikus töös tahaksin veel paljutki näha ja proovida. See annab tunde, et olen milleski olulises osalenud ja saanud vastu tohutu rahulolu ning palju positiivseid emotsioone. Samuti on oluliseks väärtuseks kogemused, mida selle tööga omandad. Igal juhul on see kogemus, mida julgen soovitada kõigile. VABATAHTLIKEKS PAKKUSID END VEEL KA Kadi Lass, Liis Vihmar, Helle Koitla, Merle Tammela, Marit Teras, Tiina Karu, Epp Jalakas, Külli Varblane, Eneli Eiert, Heidi Paukson, Ülle Jõessar, Häli Allas, Andres Mumma, Ilana Faiman, Ain Sari, Peeter Pau, Eelika Kähari, Kristiina Paap ja Aire Luts-Vähejaus.

TEADUS 15

EESTI

TEHNOLOOGILISE ARENGUVISIOONI VALGUSES Suvel ilmunud uurimuse „Suurandmed: olemus ja kasutamise kitsaskohad“ autor, SJI teadur JAANIKA PUUSALU selgitab suurandmete olemust ning tutvustab kratilahenduste planeerimise ja kasutuselevõtu võimalusi.

E

estil on tänu uudsete digilahenduste arendamisele ja kasutamisele (nt ID-kaart) maailmas tehnoloogiliselt innovatiivse riigi maine. Sellist kuvandit on aidanud luua ja kinnistada riigi kiire tehnoloogiline areng, ennekõike avaliku sektori teenuste e-lahendused (nt e-maksuamet või digiretsept), mis rakendavad just Eestile ainuomaste ning seetõttu koostoimivate andmete ja andmebaaside potentsiaali. Samas, Eesti tehnoloogiline tulevikuvisioon järgib maailmas valitsevat suurandmete (ingl big data) kasutamisele omistatud potentsiaali. St tehnoloogia edasisel arendamisel oodatakse ennekõike just suurandmetega tekkivate võimaluste kasutamist ning andmete varal tehisintellekti süsteemide (või TI) ehk kratilahenduste (ingl artificial intelligence ehk AI) väljatöötamist ja kasutuselevõttu. Valminud uurimus „Suurandmed: olemus ja kasutamise kitsaskohad“ (Sisekaitseakadeemia 2020) selgitab tulevikuvisiooni valguses mõiste „suurandmed“ olemust, toob välja Eesti andmete eripära ehk ulatusliku koostoimevõimaluse ning juhib tähelepanu kitsaskohtadele, mis Eestis juba kasutusel olevate lahenduste kõrval tehisintellekti süsteemide arendamisel ja rakendamisel tekkida võivad. Uurimusest selgub, et suurandmetel põhinevate rakenduste jätkusuutlik kasutuselevõtt

nõuab nii mõtestatud andmepoliitikat kui ka mõistmist, missuguseid võimekusi uute rakenduste integreerimine ühiskonnalt eeldab.

Üha kasvav andmete maht Digitaalsete andmete maht on maailmas tehnoloogia, sh nutiseadmete arengu ja internetirakenduste kiire leviku tõttu märkimisväärselt kasvanud ning olemus mitmekesistunud. Iga nn uue tehnoloogia lahendust kasutades tekib andmeid juurde: nii riist- kui ka tarkvara käsitlemine toodab andmeid, mida vajadusel koguda, talletada ja analüüsida. Andmed võivad esineda nii numbritena kui ka teksti kujul, olla video- või helisalvestis, liikumistrajektoor või soojuskaart. Andmete hulga muutumise ja täienemisega paralleelselt on täiustunud ka andmete töötlemise viisid. Näiteks digitaalsed andmed võimaldavad neid kohe analüüsida või leida uusi, seni märkamatuid suhteseoseid. Samuti on muutunud võimalused analüüsi tulemusi rakendada: reaalajas saadavatest tulemustest lähtuvalt saab teenuseid ning tööprotsesse vajadusel kiiresti kohandada ning uusi lahendusi ja rakendusi arendada. Kuigi andmete kasutuse keerukusest tingitult on andmeanalüüsi rakendamine hetkel alles

16  VERBIS AUT RE 3/2020

JAANIK A PUUSALU

SUURANDMED: OLEMUS JA KASUTAMISE KITSASKOHAD

Raport toob lisaks suurandmete olemuse avamisele, kasutusvõimalustele ning võimalikele probeemidele välja ka rea andmekasutusega kaasnevaid küsimusi, mis autori arvates suurandmete jätkusuutlikuks rakendamiseks andmete kasutuselevõtu eel vastust vajavad

algjärgus, oodatakse maailmas kratilahendustelt nii viisi teenuseid täiustada kui ka teenuse pakkumist optimeerida. Töövoogu kaasatud kratilahendusi peetakse uueks majandusliku edu pandiks, uueks naftaks. Nii on lisaks erafirmadele ka riigid ja rahvusvahelised institutsioonid, k.a Euroopa Liit, pannud tehisintellekti süsteemide arendamiseks vajaliku tööjõu väljakoolitamisele suurt rõhku ning eraldanud tehnoloogia arendamiseks rahalisi vahendeid. Kuvandit, et andmetöötluse rakendamine on oluline, on kinnistanud andmeanalüüsile tuginevat reklaamivõimalust müüvate veebirakenduste (nt Facebook ja Google) suur rahvusvaheline populaarsus ja majanduslik edu. Uue majandusharu tekkimine, mis on saanud võimalikuks tänu digitaalsete andmete hüppelisele kasvule, on loonud pretsedendi. Nimelt saab peale teenuse optimeerimise andmetöötlusega teenust tarbijale personaalsemaks ja atraktiivsemaks muuta, aga ka üldisi infovooge suunata. Nii on andmeanalüüs, vähemalt kaude, tõusmas lisaks ka uueks viisiks, kuidas ühiskondlikku arvamust kujundada, maailmatrende juhtida. Andmete omamine on seega ka suur ühiskondliku võimu näitaja. Andmeanalüüsi potentsiaal on suur – selles nähakse viisi arendada laiu st autonoomseid tehisintellekti süsteeme. Nimelt võimaldab analüüs tehisintellektil suhtemustreid õppida ning seoste abil iseseisvalt lahenduseni jõuda. Nii nähakse seda olulise osana ise­toimiva ja autonoomse tehnoloogia (nt isesõitva auto) väljatöötamisel ning tööprotsesside täiustamisel. Omistatud potentsiaalist hoolimata on hetkel suurandmete töötlemisel toimivate rakenduste ja tehnoloogiate arendamine ja kasutuselevõtt alles algfaasis ning suur kasutegur siiski tulevikuprognoos. Praegu kasutatakse pigem ning arendatakse peamiselt nn kitsa tehisintellekti süsteeme ehk rakendusi või programme, mis saavad hakkama küll iseseisva õppimise ja arenemisega, kuid see toimub piiratult ja etteantud ülesannete võtmes (nt Google’i otsingumootor või primitiivsed vestlusrobotid).

TEADUS 17

Kratilahendused Eestis

Suurandmete olemus

Sarnaselt maailmatrendidega ning seatud ootustega omistatakse ka Eestis suurt tähelepanu kratilahenduste väljatöötamisele ning rakendamisele. Kasutajakogemuse täiustamist ning ressursi optimeerimist silmas pidades oodatakse rakenduste kasutuselevõttu ennekõike just avalikus sektoris. Kratilahendusi nähakse abistamas juba töötavaid ametnikke ning täiendamas välja töötatud protsesse ja teenuseid, kuid ka juhtimas autonoomselt teenust või teenuste koostoimet. Kratilahendustega loodetakse ennetada tööealise elanikkonna kahanemisega kaasnevaid probleeme, aga soovitakse muuta ka riigi toimimine veelgi rohkem digitaalselt juhitavaks. Nii on hetkel töös näiteks #Bürokratt pilootprojekt, mis elaniku ja riigi vahelist suhtlust hõlbustama peaks. Suurandmete kasutamise plaan ning vastava tehnoloogia väljatöötamine ei ole Eesti puhul iseenesest üllatuslik, sest (avaliku sektori) teenuste digitaliseerimise käigus ning riigi kõrge digitaliseerituse tõttu on tekkinud ning on ka edaspidi tekkimas hulga andmeid, millele uusi analüüsivahendeid ja -meetmeid rakendada. Samuti tekib ühiskonnas kasutatavate uute tehnoloogiliste lahenduste tulemusel hulk uusi andmeid, mida analüüsida võiks. Samas ei pöörata suurandmete kasutusele­ võttu plaanides aga suuremat tähelepanu mõiste enda olemusele. Nii on loodud arusaam suurandmetest kui homogeensest andme­ kogust, mille puhul on erinevate analüüsil põhinevate teenuste ja krattide kasutuselevõtu takistuseks ennekõike vaid vajaliku tehnoloogia puudus ning selle väljatöötamise maksumus. Samas on suurandmete olemusele suuremat tähelepanu pööramata rakenduste laialdast kasutust planeerida ennatlik, sest eri­ilmelised andmed, andmehaldajate mitmekesisus ning erinevad kratilahenduste arendamise eesmärgid tähendavad, et sobilike lahenduste väljatöötamine ja kasutuselevõtt võib andmete hulgast hoolimata olla keeruline.

Kuigi digitehnoloogia või -rakenduste käigus tekkinud ning pidevale täienevale andmekogule viidatakse koondnimetusega „suurandmed“, ei selgu mõistest peale mahu, mis info- ja kommunikatsiooni tehnoloogia arengu tõttu andmekogude juures senisega võrreldes muutunud on. Samas iseloomustab aga lisaks mahule ja andmete tekkimise kiirusele uut andmete kogu kõige paremini just andmete eriilmelisus. Nimelt, viise ja põhjuseid, miks digitaalseid andmeid tekib ning kuidas neid talletatakse, on erinevaid. Ühene metodoloogia suurandmed moodustavate andmete liigitamiseks uudsuse, eriilmelisuse ning pideva täienemise tõttu puudub. Liigitamisel võib vastavalt vajadusele keskenduda nii andmete tekkimise põhjustele (nt andmebaasid või metaandmed), andmete loojatele (nt inimtekkeline või automaatne) kui ka andmete talletamise viisidele (nt struktureeritud või struktureerimata). Samuti võib eristada andmekogusid nende omanike (nt riigi või erafirma valduses) ja andmeid koguva teenuse kasutusulatuse alusel (nt kohalik või rahvus­ vaheline rakendus). Kõik need erisused, aga ka mitmed teised, määravad konkreetse andmekogu olemuse, mis andmete analüüsimisel suurt rolli mängib. Andmete eripära piiritleb nii kasutusvõimalused kui ka -keerukuse.

Suurandmete kolm tüüpi Mõistmaks täpsemalt, kui eriilmelised on juba ühe (digitaalselt arenenud) riigi kontekstis suurandmed, võib eristada digitaliseerimisprotsessi ja tehnoloogia arengut arvesse võttes riigi suurandmed mõtteliselt kolmeks. Esiteks, digitaliseeritud andmebaasid ja nende kasutamisest tekkivad metaandmed (nt rahvastikuregister, raamatukogu lugejapilet, poe lojaalsusprogramm, pangakonto). Teiseks, internetirakenduste kasutamisel tekkivad ning kasutust salvestavad andmed (nt sotsiaalmeedia profiil, uudistekommentaariumi postitus,

18  VERBIS AUT RE 3/2020

YouTube’ist videote vaatamine, veebirakenduse abil toidu koju tellimine). Lisaks, digitaalsed seadmed ja asjade interneti ehk nutistu (ingl Internet of Things ehk IoT) tehnoloogia, st kõik võrku ühendatud seadmed, mis digitaalseid andmeid koguvad ja edastavad (nt robottolmuimeja, kiiruskaamera). Kõik need erinevat liiki andmekogud on küll teoreetiliselt analüüsiks rakendatavad ning tihti ka koostoimivad (nt erinevaid rakendusi saab kasutada sama kasutajaprofiiliga). Nende olemust lähemalt vaadeldes on aga selge, et lokaalses ja riiklikus võtmes on ligipääs ning andmete kasutus vägagi limiteeritud. Kogutud andmete kasutamist ja jagamist piiravad nii seadusandlus kui ka andmete haldaja kasutus- ja rakendushuvi. See tähendab, et avaliku sektori teenistuseks arendatavate lahenduste puhul saab arvestada ainult andmetega, milleks on teenuse kasutusevõtjal ligipääs ja kasutusluba. Siinkohal teeb asja keeruliseks ka tõik, et teenuse arendajatel on tihti ligipääs ja teadlikkus andmetest puudulik. Lisaks, andmefailide erinevusest tingitult võib mõne andmestiku analüüs ja kasutus olla vägagi keerukas: andmete koostoimet ei saa iseenesestmõistetavalt võtta. Pealegi on tekkivatest andmetest lähtudes analüüsi arendamisel veel üks suur probleem – uudseid lahendusi-rakendusi arendades lähtutakse (või tuleb lähtuda) andmetest, mis on olemas, mitte andmetest, mida on vaja. Nii võib andmeanalüüsi tulemus olla ebavajalik või lausa eksitav.

Eesti ainulaadne situatsioon Kuigi kõnealustest probleemidest suurandmete kasutusel pole pääsu ka Eestis, on Eesti ning siinsed ettevõtted suurandmete kontekstis väga ainulaadses situatsioonis. Nimelt, juba on arendatud ja kasutuses hulga koostoimivaid avaliku ja erasektori lahendusi, mis kõik loovad andmekogusid. Kuigi ka siin on igal andmekogul erinevad ligipääsu- ning kasutusvõimalused, on tänu ühtsele isikutuvastussüsteemile, mida isikukood koos pidevalt täienevate digitaalsete autentimisvõimalustega võimaldab, Eestis nii tekkinud hulgaliselt isikustatud ning põhimõtteliselt koostoimivaid andmeid. Isegi kui jätta kõrvale Eesti erasektori teenuste (isikustatud) andmed, mis andmebaasidesse talletatakse, internetirakendusi

2017. aastal ilmenund ID-kaardi autentimisvara turvaauk, mille parandamine nõudis suure hulga sertifikaatide uuendamist, tõi laiema avalikkuse teadvusesse digilahenduste haavatavuse ning ID-kaartide toimimise vajaduse elutähtsate teenuste kättesaamiseks

TEADUS 19

kasutades tekivad ning mida ka nutistu seadmed toodavad, on tekkivate suurandmete hulk suur ning nende rakendamise võimalus olemas ja arendatavate teenuste arv näiliselt piiritu. Teoreetiliselt võib kratilahenduste väljatöötamine ja rakendamine või sisseostmine näida Eestis juba kasutusel olevaid avaliku sektori teenuseid võimestava tegevusena: juba arendatud ja koostoimivatest omanäolistest teenustest on võimalik saada lisaväärtust, optimeerides tööprotsessi, täiustades teenust ning vabastades ja ümber suunates tööjõudu. Samas on suurandmeid rakendavate lahenduste plaanimisel oluline pöörata tähelepanu kitsaskohtadele, mis võivad pärssida uute rakenduste kasutuselevõttu ning jätkusuutlikkust. Eestil on juba praegu e-teenuste arendamise ja kasutamise käigus ilmnenud kitsaskohti, mis võivad kratilahenduste jätkusuutliku kasutuselevõtu keeruliseks muuta, k.a vananev taristu ning puudulik õigusruum, spetsialistide vähesus ning napp rahaline ressurss. Sellele lisandub viimaseid maailmapoliitilisi arenguid järgides probleeme, millele seni suurt tähelepanu pööratud pole. Nii peab Eesti uudse tehnoloogia arendamist planeerides hoolikalt hindama riiklikku ja ühiskondlikku valmisolekut rakenduste kasutuselevõtuks, olema valvas tekkivate probleemide ennetamisel ning vajadusel valmis oma ambitsiooni vastavalt võimalustele ja tarvidusele kärpima. Uurimus toob välja mõned kitsaskohad, millele tähelepanu pööramine on hädavajalik.

Riigi puudulik andmepoliitika Kuigi tänu digilahendustele on Eestis andmekogud kasvanud ning ka aastaid koostoimivad, muutis 2020. aasta kevadel üleilmne koroonapandeemia Eestis riiklikele andmebaasidele ligipääsu ning andmekasutusvõimaluste küsimuse aktuaalseks ning tõi välja puudused. Nimelt, (suur)andmekasutus ei ole hetkel Eestis üheselt seadusandlusega fikseeritud. Kuigi kevadel toimunud poliitiline arutelu, mis keskendus võimalusele inimeste, k.a nakatunute jälgimiseks nt politseile suuremate andmekasutusvolituste andmist, jäi eriolukorra lõppemisega soiku ning muutused andmekasutuses sisse viimata, juhtis

KES VÕI MIS ON KRATT? Matthias Johann Eiseni „Kratiraamatus“ seisab: Kratt on meie rahvausundid põhjarahvaste käest laenatud vaim, kes lendab tulehaoga. Krati töötegemise aeg langeb õhtu peale, mõnikord käivat aga kratt ka päeval väljas. Mõnikord lendab kratt kõrgel, mõnikord madalal. [---] Krati valmistab inimene, kuid ellu äratab vanakuri. Eiseni järgi pärineb sõna kratt skandinaavia sõnast skratt, rahvasuus on aga käibel hulk muidki nimesid, nagu tulihänd ja tulik, pisuhänd, puuk, miisu, tont, lendva, vedaja, õnnetooja, varakandja jne. MIS ON KRATILAHENDUSED? Kratilahendus (ka kratt või TI) on algoritmil põhinev autonoomne tehisintellekti süsteem, mis asendab inimese tegevust, nt vestlusrobot. Kratt suudab iseseisvalt lahendada talle seatud ülesandeid ning on õpivõimeline.

üheselt määramata õigusruumi puudumine peale vajaduse fikseerida õigusruum tähelepanu ka tõsiasjale, et hetkel puudub riigil ühtne ning selge andmepoliitika. Nii on võimalike arendatavate kratilahenduste ja teenuste jätkusuutlik kasutuselevõtt küsimärgi all. Teenuste toimimisest ja edasiste arenduste planeerimisest hoolimata ei ole üheselt teada, kuidas need teenused tulevikus seadusandlusega suhestuvad ning kas andmetele ligipääs on tagatud ka edaspidi. Uute teenuste väljatöötamiseks on vaja Eestil ühtset tulevikku vaatavat andmepoliitikat ning seadusandlust, mis andmete kasutamise võimalused ning viisid üheselt ära määraks.

Välja- ja täiendõppe vajadus Teine tähelepanu vajav teema, millest tehnoloogia arendamisel pigem ühekülgselt räägitakse, on vajalike tehnoloogiaspetsialistide hulk ning töötajate valmidus uudseid tehnoloogilisi lahendusi kasutusele võtta.

20  VERBIS AUT RE 3/2020

Suurt rõhku pööratakse ning palju raha eraldatakse tehnoloogiharidusele, mis tähendab, et hariduse saanud spetsialistid võiksid panustada uute lahenduste väljatöötamisse. Meetmeid väljaja täiendõppe väljatöötamiseks ning rakendamiseks mainitakse aga harva. Samas ei piirdu uute rakenduste jätkusuutlik ning sihtotstarbeline kasutamine oskusega neid välja töötada ja hallata. Et tehnoloogiat nähakse tulevikus nii töövooge täiendavana kui ka autonoomselt ülesandeid täitvana, siis on vähemalt neile töötajatele, kelle tööülesannetele kratilahendused lisaväärtust tootma hakkavad või kes kratilahenduste tulemust oma edasises töös rakendama peavad, vaja vastavat väljaõpet. Lisaks, kui uued lahendused võimaldavad töötajad mõnest tööülesandest vabastada ning nii ressurssi ümber jagada, siis tuleb ka planeerida töötajate ümberõpet. Pealegi eeldab üha kasvav nutistu ning digiteenuste ja kratilahenduste arv vajadust kogu ühiskonna tehnoloogiateadlikkust tõsta, et kasutajad mõistaksid, mitte ei kardaks tehnoloogia toimimist ning oskaksid ennast võimalike ohtude eest ka ise kaitsta. Samuti on riigi elanikel, k.a e-residentidel, õigus mõista, kuidas nende andmeid kasutatakse, ning ka see eeldab süsteemset selgitustööd.

Uute rakenduste sisseostmise riskid Kolmas oluline küsimus on kratilahenduste arendamisega kaasnev eeldus, et riik on teenuse tellija ning rakendaja, erafirmad aga teenuse pakkuja roolis. Kuigi riigil on võimalus vajalikku teenust sisse ostes oma kulusid kärpida, sest kallis arendustegevus jääb eraettevõtluse õlule, muudab see riigi ning teenuse kasutajad haavatavaks. Nagu 2017. aasta ID-kaardi autentimistarkvara turvaaugu intsident näitas, on erafirmal võimalus riik kui teenuse sisseostja isegi kohtusse kaevata. Samas sõltub riik tarbijana erafirmade heaperemehelikkusest elanikkonna andmete kasutamisel ja haldamisel. Kuigi ID-kaardi juhtum lõi pretsedendi, pole riik seni suhtumist muutnud ning teadaolevalt juba olemasolevaid lepinguid üle vaadanud. Viimasel paaril aastal hoogustunud USA ja Hiina kaubandussõda ilmestab aga veelgi erafirmadest teenusepakkujatele panustamisel tekkida võivaid probleeme: ühel hetkel võib teenust pakkuva firma

emamaa olla ebasoovitavate hulgas ning teenuste sisseostmine keelustatud. Selline situatsioon võib halvata nii mõne elutähtsa teenuse pakkumise kui ka jätta isikuandmed (ning teadmise nende ligipääsetavusele) teise riigi erafirma kätesse. Nii on kratilahenduste planeerimise ja tellimise etapis vaja hinnangut, millised on võimalikud riskid ning kuidas neid parimal moel maandada. Uurimus toob ka välja, et kui uute tehnoloogiliste lahenduste arendamisest ja kasutuselevõtust räägitakse kui teadus- ja tehnoloogiainnovatsioonist, siis oluliselt suuremat tähelepanu tuleks pöörata ka tehnoloogilise innovatsiooniga kaasnevatele võimalikele ühiskondlikele muutustele. Suurandmete analüüsi ja kratilahendusi ei saa vaadelda vaid kui lisaväärtuse loomise võimalusi, vaid mõtestada tuleb ka kaasnevaid probleeme, mida üha suurenev andmemaht ning digiteenuste kasutus ühiskonnas kaasa toovad. Näiteks tuleb arvestada, et talletatavate andmete hulk suureneb ja vaja on hästitoimivat taristut, aga ka seda, et kuritegude olemus võib muutuda. Lühidalt, uued teenused ei mõjuta ainult ühte sektorit, vaid muudavad ühiskonda tervikuna – muutusteks tuleb valmis olla ja sobivalt vastata.

Kokkuvõte Kuigi välja toodud teemad ei kata kõiki suurandmeid ja neid analüüsiva tehnoloogia arendamisega kaasnevaid küsitavusi või probleeme, on juba uurimuses esitatud teemaderingi laiast haardest võimalik näha, et uued lahendused ei puuduta mitte ainult rakenduse arendajat ning teenuse tellijat, vaid ka ühiskonnakorraldust ning riigi jätkusuutlikkust tervikuna. Eestil on juba arendatud digiteenuste tõttu tekkinud kratilahenduste väljatöötamiseks ja kasutuselevõtuks pealtnäha justkui eelis, sest koostoimivaid andmekogusid saab ka uute lahenduste puhul kasutada. Lisaks kasutavad kodanikud üha rohkem andmeid tootvaid teenuseid ja tehnikat. Samas on maailmas tuvastatud kratilahenduste otstarbekus hetkel aga alles suuresti teoreetiline, rakendused on töös ainult mõnes sektoris. Nii nõuab uute teenuste kavandamine riiklikul tasandil mõtestatud planeerimist ning rakenduste arendamist, mis tööprotsesse täiustaks-võimendaks ning juba toimivaid lahendusi ei kompromiteeriks.

ÕPPIMINE 21

DISTANTSÕPPE ESIMESEST EHMATUSEST TEEDRAJAVA KOGEMUSENI

Politsei- ja piirivalvekolledži direktori asetäitja KRISTI KULU teeb ülevaate kolledži distantsõppe kogemusest ning läbi viidud tagasisideuuringu tulemustest.

U

NESCO andmetel suleti käesoleva aasta aprillis uue kiirelt leviva viiruse tõttu koolid ja kõrgharidusasutused 185 riigis, mõjutades 1 542 412 000 õppijat, mis moodustab 89,4% registreerunud õppurite koguarvust. Oma panuse nendesse numbritesse olime sunnitud andma ka meie, minnes 16. märtsist üle täismahus distantsõppele. Kahe esimese nädala jooksul pidid kolledži 41 õppejõudu suutma viia uued teadmised enam kui 200 kadetini otse nende koju. Segadust oli palju ja alguses olid nõutud nii õppejõud kui ka õppurid. Tänaseks, olles distantsõppe raames kolledžis läbi viinud 1336 tundi ja katsetanud kõikvõimalikke lahendusi veebiloengutest iseseisva töö ülesanneteni, oleme väärtusliku kogemuse võrra rikkamad. Kuid mida me siis õppisime?

Osaline e-õpe ei ole sama, mis täismahus distantsõpe Kõik õppejõud olid enne kriisi rohkem või vähem kokku puutunud e-kursustega. Ilmselge eelis oli neil, kes olid e-õppe valdkonna teadmistesse, oskustesse ja praktikasse rohkem aega investeerinud. Esimese nädala jooksul tajusid aga kõik, nii õppejõud kui ka õppurid, kui kurnav on terve päev arvutiekraani taga õpetada või õppida. Distantsõppe kogemus justkui kinnitas, et traditsiooniline õpe klassiruumis ei kao ilmselt kusagile, ning tuletas meile meelde, et efektiivne õppimine saab toimuda ainult siis, kui oleme motiveeritud, keskendunud ja kaasatud. Pekingi ülikooli teadlased on öelnud, et 15–30 minutit on kõige efektiivsem online-sessioon. See tähendab,

22  VERBIS AUT RE 3/2020

et täismahus e-õpe peab olema üles ehitatud hoopis teistele alustele, mis eeldab lõpuks e-õppe mahtude eesmärgistatud suurendamise korral ka muudatusi õppekavades. E-õpe ei saa kunagi muutuda eesmärgiks omaette, sest kui e-õppe eesmärgiks saab vaid tunniplaanis olevate tundide täitmine, võib väga lihtsalt kaotsi minna nii asja mõte kui ka sisu. Praktilise õppe osakaal õppekavas on õppesuundade lõikes erinev. Politseiametniku ja -teenistuse õppekavade lahutamatu osa on enesekaitse, relvaõpe ja teised praktilised oskused, mida on vaja omandada õppeklassides ja laborites. Praktilise õppe läbiviimine kujunes eriolukorras kahtlemata keeruliseks ülesandeks ja seetõttu oli võimalik distantsõppes keskenduda vaid õppekava teoreetilisele osale. Praktiline õpe oli edasi lükatud kuni maikuuni, kui eriloa alusel oli kontaktõpe osades rühmades võimalik taastada. Pidev loomingulisus pidi säilima õppeaasta lõpuni – see, mis töötas ühe teema või kursuse raames, ei olnud jätkusuutlik teises. Kasutasime ka võimalust lugeda järgmise õppeaasta aineid teatud mahus ette, kuid siingi seab moodulipõhine õppekava ja teemade loogiline järgnevus oma piirangud. Olime üsna lähedal kardetud otsusele, et õppetöö tuleb üldse peatada. Ütlus, et katsumusi jagatakse nii palju, kui kanda jõuad, seekord toimis.

Õppurid on e-keskkonnas kogenud tarbijad Tänased õppurid on kogenud veebiteenuste tarbijad ja sageli kogenumad kui meie nende õpetajate või õppeprotsessi toetajatena. Sarnaselt teistele veebiteenustele on neil e-õppele väga kõrged ootused. Amazoni, Netflixi, Google’i ja Facebooki ajastu noored ootavad e-õppelt nagu ka teistelt veebiteenustelt või -kogemustelt, et see oleks isiku­pärastatud, kiirelt reageeriv, vahetu, tõhus ja asjakohane algusest lõpuni. Nad ootavad veebipõhiselt õppelt enamat kui meili teel saadetud iseseisvad tööd või loengud videokonverentsi kaudu. Samas tunnistavad nad, et sageli vajavad nad rohkem tuge ja paindlikkust, et püsida e-õppes fookuses ja olla motiveeritud.

Kokkulepitud keskkonnad tööks, õppimiseks ja suhtlemiseks Töökorralduse esimeste kokkulepete seas sai selgeks, milliseid kanaleid pidi info liigub ning kus ja kuidas toimuvad koosolekud. Tuttavad töövahendid, nagu e-post ja Skype, lõid kindluse, et kaugtöö on võimalik. Hoopis huvitavam ja mitmekesisem oli tööriistade valik e-õppes. Videoloengute tegemisel osutusid võrdselt populaarseks nii Skype kui Moodle BBB. Kogu kasutusel olnud e-õppe vahendite palett osutus aga väga rikkalikuks, sest nii mõnigi õppejõud eelistas proovida ka uusi võimalusi. Oodatud tunnustuse asemel saime õppuritelt aga hoopis ettepaneku eelistada edaspidi pigem ühte e-õppe keskkonda. Võimalik, et olime erinevate rakenduste kasutamisega läinud liialt hoogu ja kasutusel olnud vahendid ei teeninud enam oma eesmärki – õppe sisu võimalikult hästi edasi anda. Õppejõud ise tundsid kõige enam puudust suhtlemisest ja siin oleks võinud suhtluskanaleid olla pigem rohkem. Virtuaalne õpetajatetuba koos ühiste kohvipausidega oleks loonud võimaluse kogemusvahetuseks ja vahel ka väga oluliseks „küünarnukitundeks“.

Tehnilised vahendid kui e-õppe läbiviimise eeldus Tehnilised vahendid ja internetiühendus on distantsõppele ülemineku eelduseks. Kuid ka Eestis, kus me peame internetiühendust üheks inimõigustest, esines vajakajäämisi nii vajalikes tehnilistes vahendites (kõrvaklapid, mikrofonid, kaamerad) kui ka võrguühenduse kiiruses. Nii mõnedki uuringus osalejad viitasid distantsõppega seotud finantsilistele mõjudele seoses parema internetipaketi või tehnikavahendi soetamisega. Nimetatud eeldus peab väljenduma kindlasti ka meie õppekavades ja õppetegevuse regulatsioonides. Juba sisseastumisel peab jõudma huvilisteni teadmine, et e-õpe on meie õppeprotsessi loomupärane osa ning see eeldab teatud tehniliste vahendite olemasolu või kasutamise võimalust. Rääkimata olukorrast, kui peame taaskord

ÕPPIMINE 23

Õppurite rahulolu distantsõppe korralduse, hakkamasaamise ja omandatud teadmistega

väga lühikese etteteatamisega üle minema täies mahus distantsõppele.

Küberturvalisus Viies ükskõik millise teema veebikeskkonda, puutume kokku küberturvalisusega. Nii juhtus ka meil, kui viisime õppimise ja õpetamise virtuaalmaailma. Üsna palju segadust ja pingeid oleks ehk olnud olemata, kui oleksime osanud ennetada või teadnud paremini, mida tohib tööarvutis teha ja mida mitte, kas Zoom on turvaline või milliste teemade puhul või eesmärkide saavutamiseks pigem mitte. Kõige suurema üllatuse pakkus selles osas Moodle’i keskkond, mille puhul eeldasime ehk kõige enam läbimõeldust ja toimivust. Ometi sattusid meie kadetid ja õppejõud samasse virtuaalsesse klassiruumi koos teise kõrgkooli üliõpilastega. Õnneks ei olnud tegemist AK-teemadega, kuid kulus rohkelt nii loenguaega kui ka energiat, et välja selgitada, kes oli kelle loengus sissetungijaks. Sellised seigad omamoodi elavdasid distantsõppe perioodi, kuid küsimus, kas oleme nüüd teadlikumad, jääb.

Tagasisidestamine Muutunud oludes muutub tagasiside kordades olulisemaks ja seda nii õppeprotsessis kui meeskondades. Õppejõud vajavad tagasisidet regulaarselt, mitte ainult semestri lõpus, ja see oli meie õppimiskoht kevadest. Tõhusad tudengiküsitlused on lühikesed ja küsivad konkreetseid asjakohaseid küsimusi, näiteks seda, kui hästi õppejõud mõisteid selgitavad või teemade vahel seoseid loovad. Selliseid küsitlusi ei tohiks kasutada õppejõudude hindamiseks, vaid selleks, et anda neile teavet selle kohta, kuidas õppeprotsess läheb ja kus saaks seda paremaks muuta. Ka õppurid tõid välja, et kõige enam tundsid nad distantsõppe ajal suhtlemise kõrval puudust tagasisidest, mida oleks võinud oluliselt rohkem olla. Erandiks ei ole siin ka meeskonnad, kes õppetegevust toetavad. Täiesti omaette väljakutseks kujunes meeskonna juhtimine distantsilt. Siin olid vastajate ootused sarnased ning üsna üheselt eelistati juhtimisele ning kontrollimisele hoopis inspireerimist ja motiveerimist.

24  VERBIS AUT RE 3/2020

Milline e-õppe vorm/keskkond töötas õppurite arvates distantsõppes kõige paremini

Uued olukorrad nõuavad uusi oskusi Hea meel on tõdeda, et paljud kolleegid näevad distantsilt töötamise ja õpetamise kogemust olulise võimalusena erandlikust olukorrast õppida. Kavandamata ja ettevalmistuseta üleminek kaugtööle ning distantsõppele on kahtlemata kasvatanud personali ja õppejõudude võimekust: kes on õppinud ja testinud uusi vahendeid ja platvorme e-õppe läbiviimiseks, kes on rõõmustanud võimaluse üle tegeleda õppearendusega, kes on leidnud aega enesearenguks muudes aspektides. On täiesti võimalik, et meis endis on toimunud oluline mõttelaadi muutus ja varakevadine kogemus on avanud uue horisondi õpetamise, õppimise ja töötamise võimalustele. Mitu kolleegi osutas asjaolule, et distants­ õppe rakendamiseks on aga vaja tavapärasest erinevat lähenemist õpetamisele ja õppimisele ning et õppejõudude jaoks oli äkiline üleminek distantsõppele keeruline. Õppejõudude valmisolek selleks oli väga erinev. Kas ja kuivõrd mõjutas distantsõppele üleminek pakutava hariduse kvaliteeti, on järgnevate uuringute uurimisaineks, kuid endiselt oli see parim võimalik lahendus jätkata hariduse omandamist ning iga õppejõu panus sellesse tunnustamist vääriv. Omamoodi üllatuseks võib ehk pidada seda, et heites pilgu võimalikele tulevikuprobleemidele ning koolitusvajadusele, siis pole need mitte niivõrd tehnoloogilised kuivõrd pedagoogilised ja

andragoogilised. Jõuame arenguspiraalis tagasi põhitõdede juurde, rääkides osalejate kaasamisest, rühmatöö korraldamisest ja täiskasvanud õppija motiveerimisest. Kuid seda kõike nüüd juba e-võtmes. Uuringus osalenud usuvad, et kriisi ajal omandatud kogemus annab tõuke uurida edasi paindliku õppimise potentsiaali. See omakorda tähendab, et kombineeritud õpe koos suuremas mahus veebipõhise õppimisega muutuvad tulevikus õppekava lahutamatuks osaks.

Kokkuvõte Meie seas on nii positiivselt meelestatud kolleege kui ka kahtlejaid, kes usuvad, et ilma väljaõppeta ja vähese ettevalmistusega kiire üleminek põhjustas kehva kasutajakogemuse, mis ei soodusta püsivat kasvu ega arengut selles valdkonnas. Samas jagavad teised arvamust, et ilmneb olulise eelisega uus hariduse hübriidmudel, kus infotehnoloogia integreerimine haridusse veelgi kiireneb ja veebipõhine haridus saab lõpuks koolihariduse lahutamatuks osaks. COVID-19-st tingitud distantsõppe esmased tagajärjed on ennekõike avardunud silmavaade ning see, et alustasime pikaajaliste tagajärgedega tegelemist, sest saadud õppetunnid jäävad laiemalt haridusvaldkonna edasistele arengutele teed näitama.

ÕPPIMINE 25

ÕPPEAASTA HEA START Vaatamata kevadel valitsenud eriolukorrale toimusid ka sel aastal Sisekaitse­ akadeemias sisseastumiskatsed ja tutvumisnädalal alustasid oma õpiteekonda uued õppurid. Seadsime üheks eesmärgiks mõõta tutvumispäevade ajal nende suhtumist õppimisse, kirjutab lektor STELLA POLIKARPUS.

T

utvumisnädalal toimunud dialoogloengus „Tähenduslik koos õppimine“ täitis rekordiline arv, 146 alustavat õppurit õpihoiakute küsimustiku, vastates väidetele õpimotivatsiooni ja õpistrateegia kohta.

Mis on õpihoiak? Tunnustatud hariduspsühholoog John B. Biggs on koos teiste uurijatega loonud 20 väitest koosneva küsimustiku, mille alusel mõõta üliõpilase suhtumist

Esmakursuslased koos õppimas

õppimisse ehk tema õpihoiakut. Eristatakse sügavat ja pindmist õpihoiakut. Õpihoiak koosneb omakorda õpimotivatsiooni ja õpistrateegiate komponentidest, mis saavad samuti olla kas pindmised või sügavad. Kui õpimotivatsioon on eelkõige seotud õppimise sisemise eesmärgistamise ja psühholoogiliste baasvajaduste (autonoomia, seotuse ja kompetentsi vajaduse) rahuldamisega, siis õpistrateegiad on seotud eelkõige õpioskuste rakendamisega. Vahel võib tahe õppida olla suur, kuid kui puuduvad oskused seda tulemuslikult teha või puudub vajalik

26  VERBIS AUT RE 3/2020

õppejõududel oluline hoolitseda, et õppeprotsess oleks õppimist ja õpioskuste arengut toetav, parajat väljakutset pakkuv, innustav ja kaasav.

Õppimine kui orienteerumisrada

Õpiväljundid

Õpi- ja õppetegevus

Tagasiside ja hindamine

OLUKORRAPÕHISED TEGEVUSED

Joonis 1. Haridusmaastikul õppejõu loodavad komponendid tähendusliku õpiraja loomiseks (autori koostatud Ameerika haridusteadlase L. Dee Finki põhjal)

juhendamine ja tugi, siis üldjuhul ei saavutata ka oodatud tulemusi ning õpimotivatsioon langeb. Meie õpihoiak mõjutab seda, kuidas me õpime. Kõrgkoolipedagoog Mari Karmi järgi püüdlevad sügava õpihoiaku puhul üliõpilased selle poole, et õpitavat mõista ja mõtestada; seevastu pindmise hoiakuga üliõpilased tajuvad õpiülesandeid väljastpoolt antud kohustusena. Pindmine õpihoiak ei toeta õpitava sügavamat omandamist ja mõtestamist. Just seetõttu on positiivne uudis, et Sisekaitseakadeemiasse 2020. aastal õppima asunute vastuste keskmisi analüüsides saame öelda, et enamikul on pigem sügav õpihoiak. Sügava õpihoiaku keskmise kujunemisel oli õpimotivatsiooni väidetele antud vastuste punktide osakaal võrreldes õpistrateegia väidetega suurem. Sügav õppimine on tähenduslik ja rahulolu ning väljakutset pakkuv, kuid nõuab ka rohkem aega. See on hariduse omandamisel hea lähtekoht. Uuring ajateenijate kontekstis aga on näidanud, et sügav õpihoiak ei pruugi olla püsiv ja motivatsioon õppida võib kaduda. Seepärast on

Tutvumisnädala loengus vaatlesimegi üheskoos õppimist kui orienteerumist haridusmaastikul. Sisekaitseakadeemia koostab kaardi (õppekavad), legendi (õppekorralduseeskirjad) ja võimaldab ohutuks ja mõnusaks orienteerumiseks vajalikud töö- ja õpikeskkonnad. Iga õppejõu roll on kanda õppurite õpirada haridusmaastikule. See tähendab õppekava õpiväljunditest ja olukorrapõhistest teguritest (õpperühma suurus, aine maht, aine sisu jne) tulenevalt hindamise ja õppemeetodite planeerimist ning läbiviimist (vt joonis 1). Õppejõud toetab, et õppijad saaksid kõik rajad (kursused, moodulid) läbitud, ning jälgib kokkulepitud reeglitest kinnipidamist (nt tuvastab plagiaadi, loob teatud kontrollpunktid õpiprotsessist tagasiside saamiseks). Õppejõud kujundab õpikeskkonna viisil, mis toetab koos õppimist. Õppuri roll on õppida seda kaarti lugema, planeerida oma õpiteekond ja läbida punktid rajal ning vajadusel ületada takistused.

Ühiselt läbitud punktid Tutvumisnädal oli esmakursuslaste stardiks Sisekaitseakadeemia õpiteekonnal. Eesmärk oli leida ühine arusaamine õppimisest ja tagasisidest ning hindamise rollist õppimisele – läbisime erinevad punktid koosõppimise rajal. Esimeses punktis palusime õppuritel defineerida mõiste „õppimine“ Harno Moodle’isse lisatud küsimustikus, et kujundada ühine arusaamine. Vastuseid üheskoos lugedes sai selgeks, et õppimist seostatakse eelkõige teadmiste omandamisega. Koos arutlesime selle üle, et rakenduskõrgkoolis peaksid kõigi erialade lõpetajad õppima neid teadmisi rakendama probleemide lahendamiseks nii harjumuspärastes kui ka uudsetes tööolukordades ja elus tervikuna. Jõudsime koos mõtteid vahetada, miks tuupimine ei ole tulemuslik õppimine. Defineerisin õppimist kui aktiivset

ÕPPIMINE 27

Joonis 2. Esmakursuslaste sõnapilv küsimusele „Milline on sinu jaoks edasiviiv tagasiside?“

teadmiste ja mõistmise otsimist, alternatiivide uurimist ja erinevate perspektiivide tervitamist, hindavat mõtlemist ning oma muutust loovate tegevuste mõju hindamist. Järgmises punktis küsisime, mida tähendab õppurite jaoks hindamine. Populaarsema vastusena arvasid nad, et hindamine on teadmiste kontroll ja tagasiside. Üksikud neist arvasid, et see on analüüs, ja üks õppur defineeris hindamist kui „eneseanalüüsi ja tagasiside saamist“. Õppejõuna oli mul võimalus selgitada, et hindamine on hea viis saada teada, kus õppur õpiteekonna kaardil paikneb, mil määral ta on õpiväljundi omandanud, ning planeerida mõistlikku edasiminekut. Hindamistulemuse analüüs aitab mõista, et õppur pole eksinud, ja kohandada tema õpistrateegiaid õpiraja edukaks lõpuni läbimiseks. Kolmandas punktis, kus õppijatega edasiviiva tagasiside üle arutlesime, oli rõõm tõdeda, et alustavad õppurid ootavad õppejõududelt eelkõige ausat edasiviivat tagasisidet (märgiti lausa 36 korda, vt joonis 2). Ausus on üks Sisekaitse­ akadeemia viiest väärtusest. Teistest enam leidis märkimist põhjalik, konkreetne, konstruktiivne ja õiglane tagasiside. Mitmel korral leidis märkimist kriitiline, suunav ja motiveeriv tagasiside.

Individuaalsed punktid Iseseisvalt läbisid õppijad punkti, kus nende teadmisi testiti. Kuna loengu üks õpiväljund oli õppida Harno Moodle’i keskkonda kasutama, tuli õppijatel lahendada kolme küsimusega teadmiste kontroll, mille arvuti kohe kontrollis ja hindas. Näitasime vaid, kust nad Moodle’is oma hinde leiavad. Vastuste seas esines loomingulisi vastuseid, kuid kahjuks arvuti loovust hinnata ei oska. Lühivastusega küsimusele „Mis tekib õppuril negatiivse tulemuse korral eksamil või arvestusel?“ luges arvuti õigeks sõna „õppevõlgnevus“. Samas väärivad tähelepanu ja väljendavad õpimotivatsiooni hoopis vastused „pettumus“, „ei saanud hakkama“, „stress“, „vajadus test uuesti teha“. Just need vastused olid hea õpikoht ja tagasiside õppejõule, et automaatkontrolliga küsimuste sõnastamisel olla tähelepanelikum. Automaatse kontrolliga testidest saadava tagasiside puhul tuleb täiendavalt selgitada õppijatele, kas, ja kui jah, siis kuidas ja millal õppejõud testi käsitsi üle hindab. Õpihoiakute punktis täitsid õppurid küsimustiku ja said selle põhjal e-kirja oma õpihoiaku kohta. Loodame, et see oli nende jaoks edasiviiv tagasiside. Tähelepanu palusime pöörata sellele,

28  VERBIS AUT RE 3/2020

Praktilistes harjutustes on kujundaval tagasisidel oluline roll oskuste omandamiseks

et kui õppuril on pindmine õpistrateegia, siis on oluline keskenduda oma õpioskuste arendamisele, ja kui pindmine õpimotivatsioon, siis eesmärgistada enda jaoks eriala valik, et olla õppimisel edukas.

Tagasiside Pärast koostööloengu finišit palusime anda õppijatel Moodle’is õpiraja kohta tagasisidet. Küsimusele, mida nad selle 60 minuti jooksul õppisid, vastas 31 õppijat. Näiteks kirjutati tagasisidesse: „kuidas anda tagasisidet, kuidas valida kõige lihtsam, kuid kasutoovam tee õppimiseks“, „seda, et pole mõtet asju ainult tuupida, vaid oleks vaja teha kõik enesele selgeks. Väga hariv loeng oli“, „õppisin süvitsi

õppimise kohta”, „et on vaja õppida enda jaoks, alati panna eesmärke, aega planeerida, sain teada, mis on õppeväljund. Edasi ja tagasiside, mõistlik õppimine“, „õppisin Moodle’i app’i kasutama ja kuidas suhtuda õppetöösse“. Üksnes üheskoos nii õppurite, õppejõudude kui ka tugistruktuuride töötajatega saame haridusmaastikul tähenduslikult ja tulemuslikult orienteeruda, pannes ennast proovile, otsides aktiivselt uusi teadmisi ja seoseid, uurides alternatiive, mõeldes kriitiliselt ning hinnates oma muutust loovate tegevuste mõju. Artikli kirjutamisel aitasid autorit Katrin PoomValickis (TLÜ), Merle Tammela (SKA) ja Gerli Sirk (TLÜ). Autor tänab esmakursuslasi koostöö eest.

ÕPPIMINE 29

LÕPU- JA UURIMISTÖÖ KIRJUTAMINE KUI

INVESTEERING TULEVIKKU

Sisekaitseakadeemia õppekavades on lõputööga seoses toimunud aastate jooksul mitu muudatust ning kolledžites on lähenemine tänaseks väga erinev, kajastudes kokkuvõttes ka lõpetajate erinevas tasemes, kirjutab sisejulgeoleku instituudi õigusja sotsiaalteaduste keskuse juhataja-lektor ANNE VALK.

M

uudatused on suuresti tulenenud tööandja soovidest ning on ju iga kolledž mõneti ka endaga seotud tööandja nägu ja sellest mõjutatud. Kui üks ametkond soovib nt väga praktilist suunitlust ja teine keskenduda laiapõhjalisemale lähenemisele, siis nende soovide arvestamine õppekavade arenduses ongi keeruline. Näiteks on praegu lõputöö kohustuslik vaid finantskolledžis, justiitskolledžis on selle asemel erialane uurimistöö õigus-, järelevalve- või taasühiskonnastamise valdkonnas ning põhjalik lõpueksam, politsei- ja piirivalvekolledžis (PPK) ja alates 2019. aastast ka päästekolledžis on aga õppuril valida, kas kirjutada lõputöö või sooritada lõpueksam. Valikuvõimalust pikemat aega praktiseerinud PPK praktika on näidanud, et lõputöö valivad pigem vähesed ja järjest suurem osakaal on lõpueksamil. Nt võib Digiriiulit uurides näha, et kui 2014. aastal kaitsti seal veel 55 lõputööd, siis 2015. aastal oli see arv juba 19 ning alates 2016. aastast on lõputööde osakaal jõuliselt vähenenud, püsides 10 piires ja alla selle. Nii on nt 2016. kui ka 2019. aastal kaitstud ainult 3 lõputööd, samas kui PPK on

Foto: Shutterstock

õppurite arvult akadeemia suurim. Kolledži õppuritega vesteldes selgub, et neil on lihtsam teha eksamit, ja seetõttu valitaksegi pigem see variant. Siinkohal tahangi natuke avada neid tagamaid, miks selline otsus ei pruugi oma tulevikku silmas pidades olla parim.

Üldpädevused kujunevad järjepideva harjutamise kaudu Kõrgharidus on ettevalmistus magistriõppeks, olenemata sellest, kas seal on ees sõna „rakenduslik“ või mitte. Sellest tulenevalt eeldatakse kõrgharidusõppe lõpetajalt oskust näha laiemat pilti ning luua seoseid, analüüsi- ja sünteesioskust, akadeemilise kirjutamise ja teadustöö põhimõtete tundmist, orienteerumist erinevates, sh erialastes, teadusandmebaasides, kursisolekut erialase teaduskirjandusega jms. Esimesel kursusel õpivad õppurid akadeemias üldaineid, mis neid pädevusi kujundavad, ja eeldus on, et neid samu pädevusi arendatakse

30  VERBIS AUT RE 3/2020

edasi ka erialaainetes, valmistades õppureid sellega ette muuhulgas lõputöö kirjutamiseks. Nt lisaks praktiliste oskuste ja käitumisjuhiste omandamisele mingis erialases moodulis peaks õppuril selle mooduli raames kujunema laiem pilt ka sellest, milline on teiste riikide analoogne praktika, milliseid juhtumiuuringuid on teema kohta ilmunud teaduskirjanduses, mida Eestil on sealt õppida jms. Lisaks küsimusele „kuidas“, tuleks rakenduskõrgharidusõppes harjutada vastamist ka küsimusele „miks“. Ilma järjepideva praktiseerimiseta kunagi omandatud üldpädevused taandarenevad ja ununevad. Üldpädevuste arendamisele on üles ehitatud ka lõpu- ja uurimistöö kirjutamine, mis annab hea kogemuse ja loob eeldused selleks, et suudetakse edukalt hakkama saada nii magistriõppes kui ka erialasel töökohal.

Tööandja ootab süsteemseid teadmisi ja laiema pildi nägemise oskust Praxise 2015. aastal läbiviidud uuring „Siseturvalisuse hariduse mudeli analüüs“ näitas, et akadeemia tööandjad peavad meie kõrgharidusõppe lõpetajate nõrgemaks küljeks just eelpool nimetatud üldiseid pädevusi, ja leiavad, et kõrgkool peaks lisaks erialasele ettevalmistusele pöörama enam tähelepanu üldisele valmisolekule ametikohale sisenemiseks. Kunagi ei ole võimalik ette näha kõiki tööalaseid olukordi ja pelgalt käelised oskused, rutiinid ning reeglid muutuvas keskkonnas edasi ei vii. Selleks on vajalik ka seoste loomise ja kriitilise mõtlemise ning oma seisukohtade väljendamise oskus nii kirjalikult kui ka suuliselt. Hästi kirjutatud lõputööga on õppuril võimalik ennast oma tulevasele tööandjale soovitavast küljest tutvustada, näidates üles suutlikkust siduda üldiseid ja erialaseid pädevusi. Ühel nähtusel võib olla väga palju erinevaid vaatepunkte ning lõputöö kirjutamine on võimalus seda endale sügavamalt teadvustada. Näiteks on oluline mõista, et uuritavad probleemid on riigi, organisatsiooni või üksikisiku tasandil erinevad, mistõttu erinevad ka nende käsitlemise viisid. Sama oluline on mõista, kas räägitakse mingist nähtusest (nt kriisijuhtimise olemus) või hoopis protsessist (kuidas kriisi juhtida) ning tunnetada ja analüüsida konteksti, kuna konkreetses kultuuriruumis kehtivad põhimõtted ei pruugi sobida mõnda teise.

Kuidas edasi? On oluline mõelda mitte ainult tasemeõppe õppekavade, vaid ka erinevate õppetasemete õppekavade omavahelisele integreerimisele, et kõrgharidusõppe õppekavad ei kordaks liialt kutseõppe omi ja pakuksid enam väljakutset üldiste kompetentside arendamiseks ning looksid soodsa pinnase magistriõppesse astumiseks. Siin on mõttekohti nii õppejõududele kui ka õppekava arendajatele. Üldpädevuste arendamine ei ole ainuüksi üldmooduliga saavutatav. Tõsiasi on see, et aastatega on õpe akadeemias liikunud rohkem erialaste ja praktiliste ainete osakaalu suurenemise ja üldainete mahu vähenemise suunas, mis omakorda paneb suurema vastutuse erialaõppejõududele õppurites teaduspõhise lähenemise kujundamisel. Soovitan kolledžites, kus on valida lõputöö ja lõpueksami vahel, erialaõppejõududel praktiseerida mahukamate moodulite raames nn mini-uurimistöödega, mis võimaldaksid harjutada kirjutamis-, eneseväljendus- ja analüüsioskust, paneksid otsima teemakohast teaduskirjandust ning kinnistaksid viitamise ja vormistamise põhimõtteid. Lisaks erialastele õpiväljunditele on väga oluline läbivalt kõigi kirjalike tööde puhul ka neid oskusi hinnata. Õppuritele soovitan mõelda oma valikud paremini läbi nii tulevase töise karjääri kui ka edasise hariduse omandamise seisukohalt. Praktika on näidanud, et neil, kes ei ole kirjutanud lõputööd, on magistriõppes raske, kui neil üldse õnnestub sinna õppima asuda. Kuigi lõpueksami tegemine võib konkreetsel hetkel tunduda lihtsam viis kool ära lõpetada, siis läbi võiks mõelda ka, millist ambitsiooni pikemas perspektiivis omatakse. Lõpu- ja uurimistöö kirjutamiseks on ühtlasi soovitav valmistuda juba alates esimesest kursusest – koguda huvipakkuva valdkonna/teema kohta materjali, sh teadusallikaid, lugeda ja teha märkmeid ning leida endale akadeemiast juhendaja, kellele toetuda (siinkohal vihje, et akadeemia ei piirdu vaid oma kolledžiga!), küsida õppejõududelt vajadusel rohkem kui mingi aine raames pakutakse ja olla aktiivne ning uudishimulik omandama pidevalt uusi ja ka erialaväliseid asju, mis on kõrghariduse loomulik osa.

TUNNUSTUS 31

SISEKAITSEAKADEEMIA

PARIMAD LÕPUTÖÖD Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu jagas suvel stipendiumeid parimatele rakenduskõrgkoolide lõputööde autoritele. Konkursile esitatud Sisekaitseakadeemia lõputöid tutvustab kommunikatsioonispetsialist JOHANNA TAU.

P

arimad lõputööd selgitati välja igas kõrgkoolis sisekonkursi korras ning töö autorit tunnustati aukirja ja stipendiumiga. Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu (RKRN) stipendiumi pälvis Sisekaitseakadeemias Xenia Rudakova finantskolledžist. RKRN stipendiumile kandideerisid veel Kalle Sild, Marianne Uuetoa ja Hare Unt. Sisekaitseakadeemia kiidab ja tunnustab kõiki kandidaate väga heade ja tugevate tööde eest!

Xenia Rudakova, finantskolledž: „Ehitus­sektori ja kinnisvaraturu seosed kinnisvaramaksuga Euroopa Liidu liikmesriikides“ Juhendaja: Indrek Saar Lõputöö eesmärk oli selgitada välja ehitussektori ja kinnisvaraturu seosed kinnisvaramaksuga EL-i liikmesriikides perioodil 2016–2018. Eesmärgi saavutamiseks analüüsiti EL-i liikmesriikides kehtestatud kinnisvaramaksu olemust ja selle võimalikke vorme ning ehitussektori statistilisi andmeid valitud liikmesriikides. Lisaks anti analüütiline ülevaade kehtestatud kinnisvaramaksu struktuurist ja tendentsist EL-i liikmesriikides. Analüüsi käigus selgus, et vaatamata kinnisvaramaksude positiivsetele majanduslikele omadustele ei kasuta kõik EL-i liikmesriigid kinnisvaramaksu aktiivselt. Regressioonanalüüsist lähtuvalt ei vähene kinnisvaramaksu suurenedes ehitussektori käibekasv. Samuti selgus, et kinnisvaratulude kasvu suurenemisel väheneb ehitussektori palgakasv. Eluaseme hinnad ei reageeri negatiivselt kinnisvaramaksu kasvule, mis on kooskõlas kinnisvaramaksu kapitalimaksu efekti teooriaga. Lõputöö on kirjutatud aktuaalsel ning laiemat üldsust köitval teemal ning on nii teoreetilises

ülevaates kui ka empiirilises osas analüütiline ja süsteemne. „Mind aitas väga ajagraafik, kus märkisin endale ära, millal ja mis töö osa peab valmis saama ning millal selle juhendajale esitan. Samuti soodustas töö kirjutamist ka asukoht. Mulle meeldis käia raamatukogus, sest sain seal vajadusel raamatuid kasutada ning tegin tööd produktiivsemalt ja ei raisanud aega kõrvaltegevustele. Kindlasti peab jälgima ka, et töö viimane versioon oleks salvestatud mitmes kohas (võrguketas, mälupulk vms), sest tehnika peale ei tasu loota,“ annab Xenia näpunäiteid töö kirjutamiseks.

Kalle Sild, päästekolledž: „Päästetöö kvaliteedi tagamine puuduva juhtimisteenuse korral“ Juhendajad: Andre Tammik, Kairi Pruul Lõputöös otsiti vastust uurimisprobleemile, kuidas ja millisel viisil tagada minimaalsel tasemel päästetöö juhtimise teenus päästemeeskonnavanema puudumisel. Lõputöö eesmärk oli selgitada välja võimalused, kuidas tagada päästetööde tulemuslikkus ja kvaliteet puuduva juhtimise teenuse korral, ning esitada ettepanekud võimalikeks arengusuundadeks antud valdkonnas. Töös selgitati välja, kuidas ja millisel määral on võimalik tagada päästetööde kvaliteet puuduva juhtimise teenuse korral. Selle käigus kaardistati samuti esimese juhtimistasandi hetkeseis, kitsaskohad ja praegune päästetööde lahendamise tulemuslikkus. Töö uuringust selgus, et personalipuudus ei ole juhtimise teenuse puudumise põhjus, ning autor leiab, et selle väljaselgitamiseks oleks vaja teistsugust uuringut.

32  VERBIS AUT RE 3/2020

Töö tulemusena leidis autor, et päästemeeskonnavanema puudumisel ei ole võimalik päästetöö juhtimise teenuse kvaliteeti tagada päästja 4. taseme teenistuja abil. Lisaks ei taga riiklik ja komandosisene koolitusplaan, et päästetöö juhtimise teenuse tase oleks jätkuvalt hoitud ja tõuseks. Selgus ka, et kehtivate regulatsioonide ja töökorralduse kohaselt peab juhtimise teenus olema tagatud igas valvevahetuses, aga erinevatel põhjustel on teenuse osutamine raskendatud. Kitsaskohad esinevad kindlates piirkondades. Töö teema on väga oluline viidatud puudujäägi kompenseerimise vaates ja pikaajalises vaates. Töös on arusaadavalt määratletud probleemistik, mida uuritakse ja millele otsitakse lahendusi.

Marianne Uuetoa, politsei- ja piirivalvekolledž: „Eesti elanike ja piirkonnapolitseinike hinnang ning kaasatus turvalise elukeskkonna kujundamisele õigusrikkumiste ennetamise eesmärgil“ Juhendajad: Rauni Rohuniit, Helina Maasing Lõputöö käsitleb ühiskonnas aktuaalseid teemasid, mis on seotud füüsilises elukeskkonnas turvalisuse tagamisega ja erinevate osapoolte kaasamisega sellesse protsessi. Äsja avaldatud Eesti inimarengu aruanne 2019/2020 „Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud“ tõstab samuti fookusesse avaliku ruumi ja demokraatia seosed, rõhutades selle uurimisainese tähtsust. Lõputöö eesmärk oli anda ülevaade kuriteoennetusest turvalise elukeskkonna kujundamise kaudu, analüüsida uuringutulemusi ja probleemide ilmnemisel otsida neile lahendusi. Elanike seas läbi viidud küsitlusest selgus, et enamikes piirkondades tunnevad inimesed end turvaliselt. Sama tulemus kujunes välja ka piirkonnapolitseinike uuringu analüüsist: 89% piirkonnapolitseinikest hindas oma tööpiirkonda turvaliseks. Autori hinnangul on elanike seas läbi viidud küsitluse tulemused seotud teoreetiliste seisukohtadega, mis tõid välja, et kuritegevuse ennetamise eest vastutab isik ainuisikuliselt ise ning kuritegevuse ennetamine ei saa olla edukas, kui see ei hõlma kogukonnas elavate elanike teadlikkust kuritegevuse ohtudest ja selle ennetamise võimalustest ning nende kaasamist. Piirkonnapolitseinike seas

läbi viidud uuringu tulemused on seotud teoreetiliste seisukohtadega, mis tõid välja, et politseil kui ühel turvalisuse loojal ja tagajal on suur roll turvalise elukeskkonna loomisel ning piirkonnapolitseiniku peamine ülesanne on suhelda kogukonnaga, märgates sealseid probleeme, olles ühendav lüli KOV-i, arendajate ja ehitusettevõtete vahel, tagamaks kodanike vajadusi. Lõputööd kirjutades näitas autor, et oskab leida ja kasutada teoreetilisi allikaid ning siduda uuringu valitud käsitlustega. Esiletõstmist väärib üliõpilase visadus politseiametnike seas empiirilise uuringu läbiviimisel, sest eriolukorra tõttu olid ametnikud varasemast enam hõivatud. Töö on kirjutatud aktuaalsel teemal ning annab uue teadmise sellest, kuidas tajuvad elanikud ja politseiametnikud oma elu ja tööpiirkonna turvalisust ning kuidas oleks võimalik panustada oskusliku ruumi planeerimisega turvalisusesse. „Lõputöö juures oli kõige raskem end aeg-ajalt motiveerida ja lõputööle pühenduda, sest 2020 oli minu jaoks lõpetamise aasta ning sellega kaasnesid ka muud pinged. Lisaks sellele oli väga raske kevadel, kui Eestis oli kehtestatud eriolukord ning töö oli pooleli empiirilises osas – keeruline oli leida küsitlustele vastajaid, sest kõik olid hõivatud oma tööülesannetega tulenevalt eriolukorrast riigis. Planeeritud tegevused tuli ümber muuta ning välja tuli mõelda uus tegevusplaan, kuidas lõputöö empiiriline osa saaks soovitud tulemuse. Lisaks sellele tuli väga palju lugeda teaduslikke artikleid, millest enamik olid võõrkeelsed. Ajaplaneerimine oli väga tähtis. Kes soovib lõputööd kirjutada, peaks kindlasti mõtlema, et kõigil vabadel õhtutel ja nädalavahetustel tuleks keskenduda lõputööle, muidu lõputöö lihtsalt ei valmi. Kui selleks pingutuseks ei olda valmis, siis on väga raske lõputööd kirjutada,“ kirjeldab Marianne lõputöö protsessi.

Hare Unt, sisejulgeoleku instituut: „Sõjalise kohaviitevõrgustiku kasutuselevõtmise võimalikkus ühtse standardina Eesti jõustruktuurides maismaal asukoha määramiseks“ Juhendajad: Anne Valk, Tõnu Raid Magistritöö eesmärk oli selgitada välja jõustruktuuride topograafiaalase koostöö hetkeseis ja sõjalise

TUNNUSTUS 33

Xenia Rudakova õppeaasta avaaktusel tänukirja saamas

kohaviitevõrgustiku ehk MGRS-i (Military Grid Reference System) kasutusvajadus maismaal asukoha määramisel ning võimalused selle kasutuselevõtuks ühtse standardina. Avaliku sektori asutuste koostöö teooria analüüsist ilmnes, et tänapäevaste teoreetiliste lähenemiste juures ootavad kodanikud riigilt vähema ressursi eest rohkem ja kvaliteetsemaid teenuseid. Samale tulemusele on jõudnud ka Eesti avalikku sektorit analüüsivad raportid. Koostöö juures rõhutavad teadlased asutuste vaheliste ühiste huvide olulisust, mille juures on peamine eelkõige omavahelised head isiklikud suhted ja vastastikune usaldus. Koostöö teoreetilises olemuses ja piiritlemises ei ole teadlased üksmeelt saavutanud ning puudub ühtne ja selge arusaam, kuidas seda raamistada. Autor tõdes kokkuvõttena, et ühtse MGRS standardi kehtestamine jõustruktuuride üleselt tagab Eestis rahvusvaheliselt kasutatava süsteemi kasutuselevõtu, mis on suuremate kriiside puhul välispartnerite kaasamisel oluline. MGRS-i on lihtne õppida ning Eesti kaitseväel ja Kaitseliidul on selle kasutamise pikaajalised kogemused. Ühtse koordinaatsüsteemi kasutamisel saab asukohateavet edastada või

vastu võtta piirkonda tundmata. Ühtne koordinaatsüsteem võimaldab kasutada ühilduvat asukohamääramise informatsiooni asutuste erinevate kaardirakenduste või seadmete vahel ning see oleks alus tuleviku arendustes või hangetes. Magistritöö on kirjutatud väga aktuaalsel teemal. Aktuaalsus on ka magistritöös selgelt sõnastatud ja tugineb olemasolevatele uuringutele ning juhatab uudse teemakäsitluseni. „Ole järjepidev ja tööta süsteemselt ehk siis pane paika enda jaoks realistlik ajakava, et milliseks hetkeks sul peavad teatud töö etapid valmis olema, ning hoia sellest kinni. Minul oli selle kohta tehtud tabel ning ma usun, et see aitas mul järjepidev olla. Süsteemsuse all pean eelkõige silmas seda, et kõik, mida sa teed, olgu selleks teadusartiklite või raamatute lugemine, allikatele viitamine töös, mõni hea mõte poes toidujärjekorras olles jms, fikseeri need enda jaoks ära, hoia ühtset korda allikatega töötamisel, viita alati lõigud korrektselt kohe ära jne, sest kõik see lõpuks hoiab kokku aega ja säästab närve. Lisaks mõtle loengutes alati ka sellele, kas midagi oleks võimalik enda töös ära kasutada, minul tuli nii mõnigi hea idee just selle kaudu,“ soovitab Hare.

34  VERBIS AUT RE 3/2020

Aktusteperioodi algus ja tamme istutamine Kui varasematel aastatel on juunis toimunud üks suur ja pidulik lõpuaktus, siis sel korral oli teisiti. Aktused toimusid väiksemates gruppides ning lähedased said pidulikku sündmust jälgida videosilla vahendusel kodudest või akadeemia auditooriumist. „Meie lõpetamine leiab aset keerulisel ajal, kus eriolukord on oluliselt muutnud lõpuaktuse formaati. Siiski ei tasu lasta pead norgu, sest siin viibivad meie lähedased ja kursusekaaslased, tänu kellele oleme jõudnud hetke, kus saame nimetada end Sisekaitse­ akadeemia vilistlasteks,“ sõnas justiitskolledži korrektsioonieriala lõpetaja Fred Jürgen Taro oma kõnes. Aktusteperioodi avas 15. juunil finantskolledži ja sisejulgeoleku magistriõppe lõpuaktus Tallinnas. Samal päeval alustati traditsioonilise lõpetajate tammepuu istutamisega akadeemia Tallinna õppehoone esisele Kase tänavale. Oluline osa lõpetamistraditsioonidest on ka Ilpo Valta nimelise rändkarika üleandmine finantskolledži

Finantskolledži direktor Kerly Randlane, rändkarika laureaat Valeri Rauam ning maksu- ja tolliameti endine peadirektor Valdur Laid

silmapaistvale vilistlasele. Sel aastal anti karikas üle maksu- ja tolliameti töötajale Valeri Rauamile, kes lõpetas finantskolledži 2015. aastal. Akadeemia rektor 2005.–2010. aastal, Priit Männik, asutas ametist lahkudes omanimelise stipendiumi parima praktikas rakendatava magistritöö autorile. Sel aastal pälvis tema stipendiumi Remo Perli oma magistritööga „Korruptsioonivastased meetmed Eesti spordis“.

KROONIKA 35

Esmakursuslaste tutvumispäevad 24.–28. augustil toimusid esmakursuslaste tutvumispäevad. Suunitlus oli praktiline: infosüsteemideks vajalike paroolide ja vormiriietuse jagamine, keeleõppe gruppidesse määramine jne. Lisaks teadmiste ammutamisele ja vajaliku info omandamisele veetsid esmakursuslased ühiselt ka vaba aega. Koos mängiti tutvumismänge, orienteeruti ning lõpetuseks harjutati rivimarssi eesseisvaks avaaktuseks.

Sisekaitseakadeemia Narva õppekeskuses on majutusruumid ja ühiskasutuses puhkeruumid kadettidele ning politsei- ja piirivalveameti teenistujatele, õppeklassid, lasketiir ja ujula. Oma tegutsemisega Narvas ja Ida-Virumaal tervikuna soovib Sisekaitseakadeemia, et siseturvalisus oleks kogu elanikkonna asi ja saaks tuge paremast mõistmisest, positiivsetest kokkupuudetest, kogemustest ja ühisüritustest. Foto: Reelika Riimand

Narva õppekeskuse avamine 2. oktoobril avati pidulikult Sisekaitseakadeemia Narva õppekeskuse ja Tartu Ülikooli Narva kolledži ühine õppe- ja majutushoone. Pärast rektorite avakõnesid ning tänusõnu andis ehitaja maja üle ning ühiselt lõigati lint pidulikult läbi ja oodati kutsutud külalisi värskete ruumidega tutvuma. Sisekaitseakadeemia kadetid viisid läbi ekskursioone kõigile soovijatele.

36  VERBIS AUT RE 3/2020

Jooksmine on ala, mida saab nii treeningugrupis kui ka individuaalselt harrastada. Akadeemia üks parematest naisjooksjatest, päästekolledži tasemeõppe juhtivspetsialist Mirjam Vint on tänu regulaarsetele treeningutele saavutanud kõrgeid tulemusi nii rahvajooksudel kui ka Eesti meistrivõistlustel

LIIKUMINE VERSUS ISTUMINE ERIOLUKORRA TAUSTAL Eriolukorra ajal Sisekaitseakadeemias tehtud liikumise ja tervisekäitumise 184 vastajaga uuringust selgus, et töötajad kohanesid muutunud tingimustega õppuritest keskmiselt paremini ja pigem suurendasid enda liikumisaktiivsust ning eriolukord mõjutas meie vaimset tervist veidi vähem negatiivselt, kui on leitud uuringutega mujal, kuid numbrid näitavad, et ekraanide ees istutud aeg vähemalt kaugtöö ja distantsõppe perioodil on muret tekitav, kirjutab spordijuht EPP JALAKAS.

„Õ

ppetöö ajal Tallinnas olid päevad tihedad ja liikumist palju. Bussi peale, koolis, enesekaitse, kehalised katsed, piirivalve tunnid, jõusaal, cardio, vahetundide ajal kõndimine. Eriolukorra ajal ei liigu pooltki nii palju ning on tekkinud peavalud,“ kurtis üks vastaja. Õpingud töö vastu vahetanute seas leiti, et töö kõrvalt on treenimise motivatsioon madalam. Palju kurdeti jõusaalide sulgemise üle ning muretseti, kuidas kehalised katsed tehtud saab. Lühidalt kõlas mõni kokkuvõte ka nii: „Vähem treeninguid ja rohkem ebatervislikku toitumist.“

Samas mainiti ka vastupidist: „Tänu distants­ õppele on stressi vähem, kuna saab rohkem kodus olla. Lisaks on võimalik palju-palju rohkem kõndida/joosta, spordiga tegeleda kui enne. Aega on rohkem.“ Osa vastanuist ei pidanud eriolukorda tavapärasest teistsuguseks. Küsiti vastugi – mis eriolukord? Ja väideti, et tervisekäitumine sel ajal eelnevast väga ei erinenud. „Olen enda jaoks teinud väga kindlad rutiinid, mida enne eriolukorda ei olnud. Võin väita, et olen eriolukorra ajal isegi rohkem distsiplineeritud,“ kõlas vastusest väike

SPORT 37

Uuringus osalenute keskmised antropomeetrilised näitajad osalejate vastuste põhjal KEHAPIKKUS

KEHAKAAL

naistöötajad (n=44)

168,8 cm (σ=5,1)

66,5 kg (σ=8,0)

naisõppurid (n=53)

169,0 cm (σ=6,3)

64,8 kg (σ=10,4)

meestöötajad (n=22)

184,8 cm (σ=5,8)

94,9 kg (σ=15,7)

meesõppurid (n=42)

183,3 cm (σ=7,5)

86,3 kg (σ=13,1)

uhkusenoot. Sporti peeti ka päästeingliks, mis aitas koduseinte vahel istumise ja inimestega lähikontaktis mitte suhtlemise perioodil hulluks minemisest hoiduda.

Toit ja uni Võib ju arvata, et nii palju, kui oli vastajaid, leidus ka erinevaid lähenemisi, kuid keskmisi tulemusi gruppide vahel võrreldes joonistusid välja kadettide ja töötajate erinevused. Väikesed vahed olid kas või toitumisharjumustes: iga päev sõi sooja toitu 91% töötajatest ja 85% õppureist ning hommikusööki 75% töötajatest ja 68% õppureist. Ka puuviljade ja köögiviljade puhul säilisid vahed mõnevõrra töötajate kasuks: nende tavapärast tarbimist märkis keskmiselt 90% töötajaist ja 85% õppureist. Meie andmed on siin üpris lähedased 2018. aasta Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu tulemustega, mille kohaselt ei söönud puuvilju keskmiselt 9% ja köögivilju 10% vastanuist. Mõlema uuringu põhjal tarbisid naised puu- ja köögivilju meestest sagedamini. Toitumise kõrval on tervise toetajaks korralik väljapuhkamine ning vabavastustes leidus mitu kommentaari, et seda sai eriolukorra ajal teha paremini kui tavatingimustes, kas või muidu tööle minekuks kuluva aja arvelt. Enamiku vastajate uneaeg jäi keskmiselt 7–8 tunni piiresse, õppuritel oli töötajatest veidi enam kalduvust sellest nii vähem kui ka rohkem magada. Kui Eesti 2018. aasta täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu põhjal ei tarvitanud alkoholi 15% ega suitsetanud 75,3% valimist, siis Sisekaitseakadeemia eriolukorra uuringus olid vastavad näitajad 10% ja 86,4%.

Liikumine ja sportimine Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitustega võrreldes olid pooled uuringus osalejad tavaperioodil enda tervise säilitamiseks ja tugevdamiseks piisavalt aktiivsed, täites aeroobse koormuse ja jõuharjutuste miinimumi. Veerand vastanuist tegeles spordiga lausa vähemalt 300 minutit nädalas ning tegi ka kahel korral nädalas või sagedamini jõuharjutusi. Rohkem on vaja liikumissoovitustega mõjutada aga 14% vastanuist, kel oli puudujääke nii vastupidavuse kui ka jõu säilitamisel ja arendamisel. Kui akadeemias üldiselt tegeletakse päris palju ka võistlusspordiga ning meie enda meistrivõistluste alade valik on suur (eelmisel õppeaastal osales neil kokku 328 õppurit ja töötajat), siis küsitlusele vastanute seas oli rohkem võistlustel mitte osalejaid. Koguni 68% (55% õppureist) vastas, et ei osale võistlustegevuses.

Joonis 1. Tavaolukorra liikumisaktiivsus võrreldes WHO standarditega Sisekaitseakadeemia küsitluses osalejail

38  VERBIS AUT RE 3/2020

Eriolukorra ajal suurenes vastupidavusalade harrastamine. PPK esmakursuslane Peeter Luga on hea näide mitmekülgsest sportlasest, sest on medaleid võitnud nii jõutõstmise kui ka jooksuvõistlustelt

Kuna kõige sagedamini esile toodud spordiga tegelemise motiiv oli aga tervise säilitamine ja taastamine, mis motiveerib väga tugevalt rohkem kui 70% vastanuist, oli ka liikujaid ning spordiga tegelejaid oluliselt rohkem kui vaid võistlusteks valmistujad. Kui tavaolukorras ületasid õppurid töötajaid liikumismahtudes, siis eriolukorra ajal kujunes pilt iga päev liikujate osas vastupidiseks (joonis 2). Õppurite seas langes ning töötajate puhul kasvas ka hingeldades ning higistades seitse või rohkem tundi nädalas spordiga tegelenute hulk. Eriolukorra aegse treenimise raskuste kohta vastati enamasti, et tunti puudust jõusaalidest ja oma keharaskusega harjutuste tegemisest ei leitud samaväärset efekti, samuti oli probleem pallimängusaalide ja ujulate kasutamise keeld, madal motivatsioon ise kodus treenida, aga tuli ka välja, et „tööl käimine segab“. Mitut vastajat häiris ka see, et kodus oli liikumisvajadus väike. Samas vastasid paljud, et neil ei olnud raske leida eriolukorra ajal asendustreeninguid ega -tegevusi. Vabavastustest kumas läbi ka palju positiivset – inimesed olid leidlikud tavapärastele treeningutele asenduste leidmisega ning katsetasid enda jaoks uusi alasid. Eriolukorra ajal tegelesid liikumise ja spordiga enamik küsitlusele vastajaist, vaid neli oli märkinud, et nad ei sportinud. 66% kõndis või jooksis kodu lähiümbruses, 42% käis poes ja mujal jalgsi, 41% tegi varem teadaolevaid harjutusi oma keharaskusega, 37% sõitis elukoha lähistel rattaga, 34% sportis koos pereliikmetega ning 32% käis liikumas või sportimas kodust kaugemates paikades, kuhu oli vaja sõita autoga. Siiski tunnistas 55% õppureist ja 24% töötajatest, et nende enda hinnangul on nende kehalised võimed eriolukorra ajal langenud. Samas arvas 26% õppureist ja koguni 36% töötajatest, et neil on kas vastupidavus või üldine kehaline võimekus paranenud. Vähem tagasilööke kehaliste võimete languses oli maal elavate vastanute hulgas. Leibkondade suuruse järgi liigitades vastasid kõige sagedamini, et nende kehalised võimed eriolukorra perioodil langesid, need, kelle peres elas sel ajal koos neli liiget.

SPORT 39

Joonis 2. Liikumine eriolukorra eel ja ajal töötajate ning õppurite lõikes

Istumine ja vaimne tervis Oleks hea, kui istumisaeg ei ületaks ööpäevas 7,5 tundi, mida vähem me (järjest) istume, seda parem. Uuringutega on leitud, et kui kogu päevane istumine ületab 6–8 ja TV vaatamine 3–4 tundi, suurenevad kiirenevalt tervisega seotud näitajad, mis põhjustavad haigestumist ja enneaegse suremuse ohtu. Paraku ületati Sisekaitseakadeemia uuringutulemuste järgi soovituslikku istumisaega. Naised istusid tööpäeviti keskmiselt arvuti, teleri ja muude ekraanide ees üle 10 tunni puhkepäeviti ning ka meestel oli nii töö- kui ka puhkepäeviti ekraanidega seotud istumistunde veidi üle 7,5. Sellele ei ole lisatud teiste tegevuste ajal istumist. Ehkki oleme akadeemia kanalites jaganud päris palju liikumissoovitusi, tundub ilmselt tülikas istumisest pause teha, seda enam, et pika järjestikuse istutud aja järel ei ole kohe mingit negatiivset mõju tervisele märgata ning töösse süvenenult läheb vahel ka sirutamine meelest. Head abilised on sel juhul meeldetuletusäpid, akadeemia nime­ trenni või ka muud harjutused, kalendrisse liikumispauside kavandamine jms. Kui ei ole võimalik kasutada elektrooniliselt reguleeritavaid laudu, et vahepeal seistes töötada, võib leida muid põhjusi, et end toolilt lahti kangutada. Sirutuspausile võiksid akadeemiliste tunnipaaride sees tähelepanu juhtida ka õppejõud.

Eriolukorra mõju vaimsele tervisele ei hinnanud vastajatest keegi nii negatiivseks, et nad oleksid pidanud seetõttu psühholoogilt abi otsima, ehkki negatiivset või pigem negatiivset mõju tunnistas 35% üldvalimist. Sama suur hulk väitis, et piirangud ei ole nende vaimsele tervisele mõju avaldanud, ning ülejäänud 30% oli kogenud piirangute ajast pigem positiivset mõju vaimsele tervisele. Ka siin oskasid keerulist aega enda kasuks pöörata rohkem töötajad, kelle puhul oli positiivse mõju tundjate osakaal 33% õppurite 23% vastu. Üle 12%line erinevus oli ka naiste ja meeste võrdluses: rohkem kogesid eriolukorra ajast positiivset naissoost vastajad. Aprillis Tervise Arengu Instituudi korraldatud Eesti elanike Covid-19ga seotud hoiakute uuringust nähtus, et üle poole vastanutest (52%) tundis sel perioodil rohkem stressi ja ärevust kui tavaolukorras. Ka näiteks Saksamaal 14 päeva pärast karantiini kehtestamist korraldatud küsitluse põhjal leiti, et vaimse tervise häireid või probleeme ilmnes pooltel vastanuist, samas kui tavaperioodil tehtud uuringutulemuste järgi oli taolisi kaebusi 27,7%-l elanikkonnast. Ehkki neis uuringutes ei olnud küsimused sõnastatud täpselt nii nagu akadeemia uuringus, annab meie tulemus lootust, et suurem hulk akadeemia õppureist ja töötajaist suudab keeruliste tingimustega kohaneda ning paljud oskavad ka tekkinud võimalusi positiivses võtmes ära kasutada.

40  VERBIS AUT RE 3/2020

ESIMENE RING ON TÄIS SAANUD

Juba üle seitsme aasta on Sisekaitseakadeemia väljastanud tuleohutusspetsialisti ja tuleohutuseksperdi kutsetunnistusi. Ülevaate tehtust ja kutsetunnistuse saamise protsessist esitavad päästekolledži vanemlektor KADI LUHT-KALLAS, lektor ALAR VALGE ja tasemeõppe peaspetsialist KAIRI PRUUL.

2

010. aastal valmis Sisekaitseakadeemia (SKA) päästekolledži töögrupil esimene tuleohutusalane rakendusuuring „Ehituslike tuleohutusnõuete asjakohasuse analüüs“, milles toodi välja ka Soome, Rootsi ning osaliselt Läti tuleohutusnormide ülevaade ning kujunemislugu, sealhulgas ka tuleohutuse tagamise põhimõtted. Teiste riikide kogemus tuleohutusalase kvaliteedi saavutamisel innustas meidki ning sellest lähtuvalt moodustati kutsestandardi koostamise töögrupp, mille töö tulemusena kinnitati 2012. aastal tuleohutusspetsialisti ja tuleohutuseksperdi kutsestandardid.

Eesti kutsestandardid Eestis oli enne kutsete väljastamist palju tuleohutusega seotud teenusepakkujaid, kelle teadmised ja oskused olid väga erineval tasemel. Alati ei olnud

tagatud teenuse kvaliteet, mida kinnitasid nii päästeameti tuleohutusülevaatused objektidel kui ka SKA uuringud. Seejuures ei olnud kliendil võimalust teha objektiivset valikut teenuse pakkujate seast. Kuna tegemist on inimeste ohutusega ja põhiseadusest tuleneva õigusega, siis peab see valdkond olema väga selgelt reglementeeritud. 1. septembril 2008 jõustunud kutseseadusega kehtestati 8-tasemeline Eesti kvalifikatsiooni­ raamistik (EKR), milles määratleti igale tasemele vastavad teadmised, oskused ning vastutus. Tuleohutusspetsialisti ja tuleohutuseksperdi kutse­ standardite koostamisel oli oluline ära määratleda nende paiknemine EKR tasemetel (vt joonis 1). Tuleohutusspetsialisti tööd kirjeldati kutse­ standardis järgmiselt: „Tuleohutusalase olukorra hindamine; ehitiste haldajate, omanike jt tuleohutusalane nõustamine ja juhendamine ning teavitustöö tulekahjude jm õnnetuste ennetamiseks.“

Joonis 1. Eesti kvalifikatsiooniraamistik (Sihtasutus Kutsekoda, 2020)

ELUKUTSE  41

Objekti külastus kutseeksamiks ettevalmistaval kursusel. Foto: Indrek Jürgenson

Töögrupp jõudis otsusele, et kutsestandardis kirjeldatavad teadmised, oskused ning vastutus sobituvad kõige paremini EKRi raamistiku 5. tasemele. Sellel eeldatakse üldjuhul vähemalt keskhariduse olemasolu ning iseseisvat töötamise oskust. Tuleohutuseksperdi tööd kirjeldati kutse­ standardis järgmiselt: „Tuleohutusekspertiiside tegemine ja eksperdiarvamuse andmine ehitiste, seadmete ja tegevuste tuleohutuse kohta; tule­ ohutusalase olukorra hindamine; ehitajate, projekteerijate, ehitiste haldajate ning omanike jt tule­ ohutusalane konsulteerimine; tulekahjuekspertide nõustamine; ehitusliku tuleohutuse valdkonnas tekkinud tehniliste vaidlussituatsioonide lahendamine; seadusalane teavitustöö tulekahjude jm õnnetuste ennetamiseks ning osalemine tule­ ohutuse tehniliste normide ja standardite väljatöötamisel.“ Tulenevalt vastutuse ja oskuste kõrgemast

tasemest otsustati see kutse määratleda EKRi 6. tasemele sobivaks. Üldiselt eeldatakse sellel tasemel kõrghariduse olemasolu ning vastutus­ rikast tööd. Mõlemat kutsestandardit on täiendatud 2017. aastal.

Kutse andmine SKAs Kutse andmine on protsess, mille käigus hinnatakse kutset taotleva isiku kompetentsuse vastavust kutsestandardis toodud nõuetele ning mille tulemusena väljastatakse taotlejale kutsetunnistus. Kutse antakse kas õppeasutuse lõpetamisel või tööturul tegutsevale töötajale kutsetunnistusega. Tööturul tegutsevatele töötajatele kutse andmise õiguse saamiseks tuleb osaleda kutsekoja korraldatud avalikul konkursil ning kutse andjana võib tegutseda

Joonis 2. Väljastatud kutsete arv aastate lõikes (Sihtasutus Kutsekoda, 2020)

42  VERBIS AUT RE 3/2020

avalikul konkursil kutsenõukogu otsusega võitjaks kuulutatud ja kutseregistris sellekohast registreeringut omav juriidiline isik. Kui kutsestandardid olid kutsekojas kinnitatud, siis viidi läbi avalik konkurss kutse andja leidmiseks. Kutse andja õigused sai SKA 17. aprillil 2013, vastavat õigust pikendati 1. septembril 2017 kestvusega kuni 18. aprillini 2022. Praegu ei ole tuleohutusspetsialisti ja tuleohutuseksperdi kutset võimalik taotleda mujal kui SKAs. Kutsestandardi koostamisel arvestati tulevikuvisiooni, et teatud tegevusi saaksid läbi viia vaid kutsetunnistust omavad isikud, ning suur huvi oli näha kohe esimestel kutseeksamitel. Kui siiski selgus, et õigusruum ei jõua nii kiirelt soovitud eesmärgini (kutsetunnistusega seotud õigused), vähenes mingil määral ka huvi kutseeksami sooritamise vastu. Lisaks ei reguleerinud tuleohutus­ spetsialisti kutsetunnistuse vajadust ükski õigusakt. Hetkel on veel Riigikogu menetluses tule­ ohutusseaduse muudatusettepanekud, millega

reguleeritakse tuleohutusspetsialisti ja tuleohutuseksperdi kutsetunnistuse vajalikkust ning lubatavaid töid. Näiteks teatud kriteeriumitele vastavate tööstus- ja laohoonete, büroohoonete ja garaažide omanikel tuleb enesekontrolli tuleohutusaruande asemel korraldada oma objektil tule­ ohutusülevaatus, mida saab läbi viia vähemalt tuleohutusspetsialisti 5. kutsetasemega isik. SKA kuulutab tuleohutusspetsialisti ja tule­ ohutuseksperdi kutse andmise välja vähemalt üks kord aastas, kutsetunnistus kehtib 5 aastat. Esimene hindamine viidi läbi 2014. aastal. Kokku on väljastatud 97 tuleohutusspetsialisti ja 31 tule­ ohutuseksperdi kutsetunnistust (vt joonis 2). Hetkel kehtib 69 tuleohutusspetsialisti ja 25 tuleohutuseksperdi kutsetunnistust.

Kuidas kutsetunnistust saada? Kuna kutse antakse tööturul tegutsevatele töötajatele, siis on kutse andmise korras sätestatud

Tabel 1. Kutseeksami osad ja statistiline ülevaade varasematest tulemustest KIRJALIK TEST

KAASUSÜLESANNETE LAHENDAMINE

Tuleohutusspetsialist

30 valikvastustega ja 5 avatud vastusega küsimust. Kokku võimalik kuni 40 punkti, positiivseks soorituseks loetakse 28.

Kaks kaasust: ehitusliku ja korraldusliku tuleohutuse Kuni 30 minutit ja maksivaldkonnast. Kumbki kuni maalselt 20 punkti. Posi20 punkti. Positiivseks tiivne sooritus 14 punkti. soorituseks loetakse 28.

Keskmine

31

13,5/13,5/27

16,5

Minimaalne

14

5/0/10

5

Maksimaalne

40

20/19/39

20

Tuleohutusekspert

20 valikvastustega küsimust. Kokku kuni 20 punkti. Positiivseks soorituseks loetakse 16.

Kaks kaasust: ehitusliku ja korraldusliku tuleohutuse valdkonnast. Ehitusliku Kuni 45 minutit ja kuni 40 kaasuse eest maksimaalpunkti. Positiivseks sooriselt 25 ja korraldusliku tuseks loetakse 32. eest 15 punkti. Positiivseks soorituseks loetakse kokku 32.

Keskmine

14

19/11,5

31,5

Minimaalne

7

3/10

11

Maksimaalne

20

20/25

40

INTERVJUU

ELUKUTSE  43

Tabel 2. Kutseeksami sooritamise ülevaade 2014

2015

2016

2017

2018

2019

2020

5. taseme taotlejate arv

32

4

14

40

12

24

7

Läbimise %

72%

100%

57%

40%

83%

46%

57%

6. taseme taotlejate arv

8

4

5

14

5

7

4

Läbimise %

25%

100%

60%

50%

60%

29%

25%

eeltingimused kutse taotlemiseks. Tuleohutus­ spetsialisti kutsetaotlemise eeltingimustena on sätestatud vähemalt keskhariduse olemasolu ning vähemalt 1-aastase töökogemuse olemasolu tuleohutuse valdkonnas viimase 3 aasta jooksul enne kutse taotlemist. Tuleohutuseksperdi 6. taseme eeltingimustena on sätestatud taotletavale erialale vastav kõrghariduse või taotletavast erialast erineva eriala kõrghariduse olemasolu ja lisaks kompetentsusnõuetega seotud täienduskoolituste läbimine, erialane koolitus ja töö käigus omandatud kutseoskused, 3-aastase töökogemuse olemasolu tuleohutuse valdkonnas viimase 5 aasta jooksul enne kutse taotlemist. Kutsekomisjon võib kutse andmise eeltingimustele vastavuse arvestamisel ja kompetentside hindamisel rakendada varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise (edaspidi VÕTA) põhimõtteid. Kutse kompetentsuse hindamismeetodid koos kriteeriumide ning tulemuste kirjeldava statistikaga on kajastatud tabelis 1. Kui tuleohutusspetsialistidel on rohkem probleeme kaasusülesannete lahendamisega ja test saab enamasti positiivselt sooritatud, siis tuleohutusekspertidel on komistuskiviks just test. Hindamiskomisjonile on antud õigus intervjuu raames kirjalikus testis või kaasusülesannete lahendamises positiivsest tulemusest puudu jäänud üksikut punkti väga heade vastustega parandada. Kutseeksamit teha soovival isikul on võimalus teadmisi täiendada ja oskusi värskendada täiendkoolituste käigus SKAs. Enamik teemasid on käsitletud ka päästekolledži kõrghariduse õppekavas, mis siiski ei ole täies mahus kattuv kutse­eksamiga ning ei ole ilma täiendavate töökogemusteta ainult õpingute põhjal arvestatav.

Kutseeksami sooritamine aastate lõikes Tuleohutusspetsialisti 5. taseme kutseeksamil on käinud 105 inimest kokku 133 korral, neli taotlejat on käinud eksamil 3 korda, 20 taotlejat on käinud 2 korda. Lisaks on kutset väljastatud viiel korral varasemate õpi- ja töökogemuste põhjal (vaata ka tabel 2). Tuleohutuseksperdi 6. taseme kutseeksamil on käinud 31 inimest kokku 47 korral, kolm taotlejat on käinud eksamil 3 korda, 20 inimest 2 korda. Lisaks on väljastatud kutse kuuel korral VÕTAga.

Kui kutsetunnistus hakkab aeguma? Kutsetunnistus kehtib viis aastat ja kehtivuse lõppedes tuleb teha kutse omanikul enda jaoks otsus, kas ja kuidas kutse olemasolu edaspidi tõendada. Kutse andja on selleks pakkunud välja võimaluse kutse taastõendamiseks hiljemalt aasta jooksul või sooritada kutseeksam. Seni on tuleohutusspetsialisti kutset taastõendatud 14 ja tuleohutuseksperdi kutset 4 korda. Hetkel on tuleohutuseksperdi kutse taastõendamisse lisaks taotleja esitatud dokumentidele kaasatud päästeameti tagasiside tehtud tööle. Tule­ ohutuse seaduse muudatuste rakendumisel kontrollitakse ka tuleohutusspetsialistide tööd. Tuleohutusspetsialisti ja tuleohutuseksperdi kutsetunnistusi väljastab SKA igal aastal, kehtivate tunnistuste hulk ületab juba praegu päästeameti päästeinspektorite arvu. Kuivõrd eelnõu kohaselt antakse erasektorile üle osa riigi ülesannetest, tuleb kindlustada, et neid rakendavad eriteadmistega isikud, kelle üle seab päästeamet sisse teenuse kvaliteedikontrolli süsteemi. Tuleohutus­ ülevaatuse kui tuleohutusteenuse osutamise puhul on kutsetunnistuse nõue seega vajalik.

44  VERBIS AUT RE 3/2020

VAHETUSAASTA

POOLAS

Erasmus+ on hea võimalus anda oma õpingutele Sisekaitseakadeemias rahvusvaheline mõõde: hankida kogemusi Euroopa tasandil, luua uusi kontakte ning rikastada keeleoskust. Päästekolledži päästeteenistuse eriala õppur ENDO KASK jagab oma Poola vahetusaasta kogemust. Fotod: autori kogu

E

simesel semestril tutvustati uutele kadettidele võimalust Erasmus+ programmiga välismaale õppima minna. Loomulikult olin Erasmusest ka varem kuulnud, aga mul polnud üldse plaaniski kuhugi minna. Kuid mind kummitas mõte, kas ma saaksin hakkama? Viimasest inglise keele tunnist oli möödas kuus aastat, mis tekitas veelgi rohkem ebakindlust. Aeg läks edasi ja jõudis kätte kevad, mil toimus viimane programmi koosolek, ning selleks ajaks olin küsinud mitmelt õppejõult nende kogemusi, uurinud täpsemalt infot partnerkoolide kohta ja selgitanud enda jaoks välja riigi, kuhu minna. Ega see kerge otsus olnud, kuna mugavustsoonist välja tulla on ikka väga raske. Aga võtsin kogu oma julguse kokku ja läksin välismaale õppima: vähese keeleoskusega, üksiku eestlasena, esimest korda suurlinna. Sihtkoht oli Poola pealinnas Varssavis asuv Main School of Fire Service. Päästekolledži õppejõud on korduvalt Varssavis käinud ja nad julgustasid sinna minema. Lisaks tahtsin, et riik, kuhu läheksin, oleks Eestile lähedal. Tallinnast on Varssavisse umbes 1000 km, mis sobis ideaalselt. Et Poolas saab päästeametnikuks õppida ainult Varssavis asuvas päästeülikoolis, oli valik tehtud.

Sarnane õppesüsteem Minu tavapärane koolipäev nägi välja selline, et alguses õppisime teooriat ning seejärel saime teha katsetusi laboratooriumis. Loomulikult olid õppeained erinevad ning nii mõneski valikaines puudus

KOGEMUS  45

praktika. Teooriatundides oli vahel väga raske aru saada ja ka igavavõitu. Noogutasin aga usinasti kaasa ja jätsin asjaliku mulje ning ka õppejõud arvas, et saan aru. Eks keelebarjääri ja teistsugust lähenemist tuleb ikka välismaal olles ette, põhiline on jätta endast viisakas ning sõbralik mulje. Oli aga ka selliseid päevi, kus sain tegeleda praktiliste ülesannetega ehk arvutada, mõõta ajavahemikku või kaugust, kaaluda – see kõik tegi õppeaine väga huvitavaks. Seejärel panin arvud valemisse ning hiljem tegin kokkuvõtte saadud tulemustest.

Vasakult: Endo Kask, õppejõud Tomasz Zweglinski ja Erasmus+ õppur Türgist Elif Gülen Kir

Üldiselt olid koolipäevad normaalse pikkusega ehk 4 või 6 tundi, välja arvatud teisipäevad, kus olin koolis 9 tundi järjest ning tundide vahelised pausid olid vaid 5 minutit. Õppetöö ülesehitus on sarnane meie koolisüsteemiga. Hommikul alustati kell 8.00, vahepeal olid kümneminutilised pausid ning koolipäev lõppes 16.00. Igapäevaselt pidi kandma koolivormi, pidupäevadel pidulikku vormi. Kohalike kadettide teooriatundidesse ei olnud mul võimalik minna, kuna nad õppisid poola keeles ning sellest ma ei saanud mitte midagi aru. Osa praktikatunde oli koos kohalike õpilastega ning suhtlus käis üldjuhul inglise keeles. Laboritundidest polnud võimalik enne osa võtta, kui sooritasid kirjaliku testi positiivsele tulemusele. Testi teema oli ette teada ning materjal tuli endale selgeks teha. Selline reegel oli aga vaid kohalikele õpilastele ja ei puudutanud välistudengeid. Valitud õppeainetega jäin väga rahule. Esiteks, rääkisime inglise keeles nendest teemadest, mida olin esimesel kursusel juba eesti keeles õppinud, ja teiseks, pärast esimest aastat on väga kasulik minna välismaale õppima, kuna saab valida rohkem valikaineid ning need hiljem VÕTA-taotlusega üle kanda.

Varssavi esmamuljed Esmamuljed sihtkohast olid head – kuna elan ise Tallinna lähedal, siis Varssav ära ei hirmutanud. Vastupidi, tekitas uudishimu ja põnevust, kuna sattusin linna, kus ma pole varem olnud. Ajapikku harjusin ära suure rahvahulgaga, keda tänaval kohtasin. Inimesi oli igal pool palju: poodides, tänavatel, metroojaamades, kesklinnas, parkides. Nende liikluskultuur oli palju rahulikum, sest kellelgi polnud kiiret. Ma arvan, et nii Eestil kui Poolal oleks üksteiselt midagi õppida, meie peaksime näiteks eeskuju võtma Varssavi rahulikust liikluskultuurist. Samas, auto signaalitamist oli seal kordades rohkem. Ülikoolis oli tarvis iga päev kaasas kanda õpilaspiletit, mis tõendas, et õpid ikka selles koolis, ja seda kontrolliti iga päev. Kadetid kandsid vabamat koolivormi, mis tundus olevat väga mugav ja ilmastikukindel.

46  VERBIS AUT RE 3/2020

Fire Unit 3 – Varssavi linna kolmas komando. Varssavis on kokku üle kümne komando, mis on piirkondlikult ära jaotatud

Main School of Fire Service’i õppetöövarustus: hingamisaparaadid suitsuses keskkonnas töötamiseks

Eredaim mälestus

selliselt, et kui oled lõpetanud ühe mooduli, saad omale ühe auastme juurde ja nii kuni kooli lõpetamiseni. Tööle asudes muutuvad auastmed iga töötatud aasta järel. Kolmandaks tooksin välja õpilaste arvust tingitud kooliterritooriumi suuruse. Valitud koolis õpib ligi 1500 õpilast korraga ning need õpilased on ära jaotatud kahe koolimaja vahel. Neljas erinevus on see, et Main School of Fire Service’il on oma väljasõidu reageerimisega päästeautode komando. Kooli territooriumile on pargitud suurel hulgal päästetehnikat, millega reageeritakse vajadusel väljakutsetele üle Poola riigi.

Sain ka külastada päästekomandosid. Tutvusin erinevate väljapanekutega, tuletõrjemuuseumiga ning lastele mõeldud ennetusalaga. Kui võrrelda Eesti ja Poola päästekomandosid, siis meil on veel üht-teist õppida ja täiendada. Mulle meeldis väga näha teistsugust tuletõrjemuuseumit ning vanu süsteeme, kuidas enne elektroonika arengut väljakutsele kohale jõuti. Nägin lähemalt erinevaid päästesündmusel kasutatavaid tööriistu ja vahendeid, millega kustutada tulekahjusid. Laste ennetusalas oli väike majake, kus oli valgustuse ja tossuga võimalik tekitada reaalne ohuolukord, mis andis hea ülevaate, kuidas tekib süttimisoht ning hiljem tulekahju.

Erinevused Sisekaitseakadeemiaga Suurim erinevus Sisekaitseakadeemia päästekolledži ja Main School of Fire Service’i kooli vahel on see, et õppetöö kestab Eestis kolm, aga Poolas neli aastat. Üks aasta annab juurde selle, et nii õppemaht kui ka tundide arv on suurem, mis tagab oluliselt parema ülevaate teooriast, laboratoorsetest töödest ja praktikast. Teiseks, koolivormil oli auastmete süsteem, mis meil on võrreldav kaitseväega. Süsteem töötas

Kõik välismaale! Soovitan väga meie üliõpilastel Erasmuse võimalusi kasutada. Garanteeritud on keelepraktika, uued tutvused ning saab õppida tundma uut kultuuri ja rahvast. Suur kogemus on ka see, kuidas iseseisvalt välisriigis hakkama saada – arenesin isiksusena palju. Avastasin enda jaoks palju Poola linnu ja leidsin end erinevatest olukordadest, mis andsid häid kogemusi ja õppetunde kogu eluks. Saan kirjutada oma välismaa õpingud CV-sse ning loodetavasti tuleb see kasuks töökohale kandideerimisel.

AJALUGU  47

SÕJAKUNSTI AJALOO

PROFESSOR

Sisekaitseakadeemiaga on olnud seotud eredaid isikuid, kes on kaasa aidanud akadeemia arengule, aga ka siin õppinute maailmapildi ja hariduse kujundamisele. Üks selline oli ajaloolane Rein Helme, kirjutab toimetaja LAURI VANAMÖLDER.

R

ein Helme sündis 21. veebruaril 1954. aastal Pärnus. Peres oli kolm last: vanim õde Reet, keskmine vend Mart ja noorim Rein. Kodune kasva­ tus oli rahvuslik, isa oli võidelnud kommunismi vastu Saksa mundris ja vanaisa olnud Vabadusristi kavaler.

Ajaloolane juba noorena Keskhariduse omandas Rein Helme Pärnu II keskkoolis, kus osales kooli ajalooringi ja noorteadurite organisatsiooni töös.

Pärast keskkooli asus ta õppima Tartu ülikooli ajalooteaduskonda, mille lõpetas 1977. aastal. Ülikooli ajal võttis ta aktiivselt osa Üliõpilaste Teadusliku Ühingu tegevusest, osales vabariiklikel ja üleliidulistel konkurssidel, kus saavutas auhinnalisi kohti. Aastatel 1976–1978 töötas Helme ENSV Kultuuriministeeriumi juures asuva Muuseumide ja Kultuurimälestiste Teaduslik-Metoodilises Nõukogus osakonnajuhatajana muuseumide alal, pärast seda Tallinna Riikliku Konservatooriumi marksismi-leninismi kateedri õppekabineti juhatajana.

Meeldejääv õpetaja Pärast töö tõttu KGB huviorbiiti sattumist ja ametist vabastamist oli Rein Helme mõnda aega vabakutseline ning kasutas aega teaduslikuks uurimistööks, tegeles tõlkimisega prantsuse ja vene keelest ning õpetas ajalugu Tallinna 49., 8., 9., 37. ja 54. keskkoolis.

Rein Helme korp! Sakala 90. aastapäeval Tartu ülikooli aulas kõnet pidamas, 11. november 1989. Foto: korp! Sakala arhiiv

48  VERBIS AUT RE 3/2020

SÕJAKUNSTI AJALUGU – just nii soovis Rein Helme oma õppeainet nimetada, kui tollase Eesti Riigikaitse Akadeemia nõukogu ta 1995. aasta detsembris sõjaajaloo professoriks valis. Tema tegi neil distsipliinidel vahet, nõukogu mitte. Akadeemias oli aastail 1992–1998 kaitsekolledž, mille kaitseväe ja piirivalve üliõpilastele loeti lisaks Eesti ajaloole ka sõjaajalugu. Kolmanda ajaloo lisamine õppekavasse tundus liig. Üliõpilaste seas oli Rein Helme kõrgelt hinnatud oma eruditsiooni ja mitmekülgsete teadmiste poolest. Eriti paistis see välja kursuse- ja lõputööde juhendamisel. Ta oli väga karismaatiline isiksus, mida rõhutasid isikupärane riietumisstiil (kandis meeleldi kikilipsu ja pikka kaitsevärvi lehvivat mantlit) ning sõjaväeline käitumismaneer. Rein Helme tegevus seoses akadeemiaga ei piirdunud vaid õppetööga. Enne õppejõu ametisse asumist käis ta korduvalt akadeemias poliitikuna. Ta toetas igati akadeemia püüdlusi olla väärikas kõrgkool teiste Eesti ülikoolide seas ja saada ka rahvusvaheliselt tunnustatuks. Rein Helme ergutas meie välissuhtlust, külastades akadeemiat rohkearvuliste delegatsioonidega. Eesti kui iseseisvuse taastanud riigi ja tema institutsioonide vastu oli välisriikidel suur huvi, nii et meid külastasid paljude riikide suursaadikud, kõik sõjaväeatašeed ja spetsialiseeritud turismigrupid. Rein Helme oli loomulikult suur raamatuhuviline. Kui Taani sõjalaev Møen tõi akadeemiale mitu kotitäit kirjandust, mis anti meile üle sadamakail õhtupimeduses, siis ei mallanud ta oodata, vaid asus saadetist kohe sorteerima, vaatamata hilisele ajale ja kehvale valgustusele. Rein Helme oli meie halduskogu esimees ja toetas akadeemia oma seaduse vastuvõtmist. See oleks lahendanud palju probleeme, mis tulenesid akadeemias esindatud ametkondade erisustest, nagu ametnike teenistuskäigud, palgasüsteemid, vormikandmine jm. Paraku selle vastuvõtmiseni Riigikogu ei jõudnud. Akadeemia tulihingelise toetaja, särava õppejõu ja isiksusena on Rein Helmel kindel koht meie akadeemia saamisloos. – Emeriitprofessor Feliks Angelstok

Olles toona Tallinna 37. keskkooli algklassiõpilane, jäi ta mulle eredalt meelde oma tumeda rätsepaülikonna ja hõbedase uuriketiga. Vahetundidel pajatas õpetaja Helme meile, poistele, mõnuga lugusid muistsest vabadusvõitlusest. Temast lausa õhkus soliidust ja tarkust.

Napoleoni asjatundja ja sõjaajaloolane Rein Helme kirg oli Napoleon Bonaparte, ta osales Napoleoni ajastut käsitlevaid ettekandeid pidades teaduskonverentsidel ja avaldas temaatilisi artikleid. Tema 1987. aasta kevadel kaitstud kandidaaditöö oli „1812. aasta isamaasõja Balti sõjatander“, mille juhendaja oli professor Helmut Piirimäe. Väitekirja põhjal valmis monograafia „1812. aasta Eestis ja Lätis“ (1990), mis oli iseseisvuse taastanud Eesti sõjaajaloo üks esimesi tõsiseltvõetavaid uurimusi. Pärast lõpetamist sai Helmest Riikliku Kesk­ arhiivi (praeguse Riigiarhiivi) dokumentide publikatsiooni ja kasutamise osakonna juhataja. 1988. aastal kutsus ta koos mõttekaaslastega ellu Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi ja oli selle esimees aastatel 1990–1992. 1989. aasta detsembris valiti ta Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi direktoriks.

Riigikogu liige, õppejõud ja sõjaväelane 1992. aastal valiti Rein Helme VII Riigikogu liikmeks, kus ta pidas riigikaitsekomisjoni esimehe ametit. Samuti kuulus ta NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni. 1995. aasta lõpus valiti Helme Eesti Riigikaitse Akadeemia sõjaajaloo professoriks ja õppetooli juhatajaks. Aastail 1997–1999 töötas ta Kaitsevägede Peastaabi ajaloonõunikuna ning talle anti kapteni auaste. 2000. aasta sügisel valiti ta Eesti Humanitaarinstituudi korraliseks professoriks ja ajaloo õppetooli juhatajaks. 2002. aasta alguses asus Helme aga tööle Kaitseministeeriumi avalike suhete osakonna riigikaitselise hariduse ja teabebüroo spetsialistina.

AJALUGU  49

Laialdased huvid Lisaks Napoleonile huvitus Rein Helme vanadest üliõpilastraditsioonidest ja püüdis neid üliõpilaste hulgas elus hoida. Kui 1980. aastate lõpus hakati Eestis taastama üliõpilasseltse ja korporatsioone, liitus ta korp! Sakalaga. Helme oli ka tuntud kui falerist, kel oli väärtuslik kogu ning kes ka tundis põhjalikult aumärkide ajalugu ja protokolli. Samuti oli ta tunnustatud baltisaksa ajaloo asjatundja ning üks Baltisaksa Kultuuri Seltsi Eestis asutaja. Ta oli võimeline pidama erialaseid diskussioone nii saksa, prantsuse, vene, inglise kui ka soome keeles. Reine Helme on avaldanud rohkelt uurimusi ja artikleid Eesti riigikaitsest, poliitikast, ajaloost ja sõjaajaloost. 2003. aastal ilmus koolidele mõeldud riigikaitseõpetuse õpik, mille üks põhiautoreid on Rein Helme. Samal aastal ilmusid veel tema koostatud ja tõlgitud raamat „Napoleon ja tema mõtteterad“ ning tema toimetatud „Sõjategevuse päevaraamat“, mis käsitleb 2. jalaväepolgu tegevust Vabadussõjas. Postuumselt ilmusid mahukas uurimus „Kindralfeldmarssal Barclay de Tolly“ (2006) ja rohkete illustratsioonidega „Soome vallutamine 1808–1809“ (2014). Napoleonica’te kõrvalt huvitas Helmet sõjaajalugu laiemalt: nii kirjutas ta juba ülikooli ajal kursuse­töö Aleksander Suure sõjaretkest Indiasse. Huviline leiab selle praegugi Tartu ülikooli raamatu­kogust, 1998. aastal varustas Helme aga Ameerika autori Michael Shaara ajalooromaani

REIN HELME AKADEEMIA EEST VÕITLEMAS 1995. aastal kevadel otsustas valitsus jagada Riigikaitse Akadeemia kaheks: kaitseakadeemiaks (õpetatakse ohvitsere) ja sisekaitseakadeemiaks (politsei-, tolliametnike-, uurijate, täitev- ja päästeameti töötajate koolitus). Mõlemad oleksid saanud rakenduskõrgkooli staatuse, mis tähendanuks teadussuundade ärajäämist, magistriõppe lubamist vaid erandkorras ja ilma vahenditeta selle jaoks ning doktoriõppe perspektiivi lakkamist. Rein Helme oli sellisele suhtumisele resoluutselt vastu, sest ilmselgelt polnud riik võimeline toona kaht sarnast kõrgkooli ülal pidama, lisaks aga nägi ta ohtu akadeemia hariduse kvaliteedile. „Akadeemia teaduslik-pedagoogilise kaadri arvamusest vist ei hoolita, sest eks ole nemad ju asjast huvitatud pool. Aga sajad kadetid, kellest vanemad on jõudnud nüüd juba kolmandale kursusele? Kelle jaoks me siiski kõrgkoole teeme – kas oma abstraktsete skeemide ellurakendamiseks või isamaaliselt meelestatud noortest inimestest ustavate riigiametnike kasvatamiseks? Millega on need noored ära teeninud suhtumise – teile kõlbab vaid ametikoolitus, teie jaoks pole vaja avada perspektiive erialaseks teadustööks. Ja miks välistatakse riigikaitselise õppeasutuse pedagoogilise kaadri juurdekasv just kasvandikest?“ kirjutas ta artiklis „Riigikaitse Akadeemia lõhkumine“ (Hommikuleht, 12. aprill 1995). 1998. aastal siiski kaitsekolledž akadeemiast eraldati, kuid siin antava hariduse kvaliteeti see enam ei rikkunud.

10. veebruaril 1994 toimus esimene Riigikaitse Akadeemia halduskogu istung, mille vanemaks valiti Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Rein Helme (vasakult esimene). Tema kõrval piirivalveameti peadirektor Tarmo Kõuts ja siseministeeriumi kantsler Gero Kartau Kartau. Foto: Sisekaitseakadeemia arhiiv

50  VERBIS AUT RE 3/2020

„Surma­inglid“ põhjaliku saatesõnaga, mis avab Ameerika kodusõja ühest murdelisemast, Gettysburgi lahingust jutustava romaani laiemat tausta. Samuti uuris Helme toona veel Austrias Salzburgis paiknenud Hjalmar Mäe arhiivi, mille tulemused vormusid konverentsiettekandeks. Rein Helmet ajaloolasena iseloomustabki võime tajuda tervikut, kuid kaotamata silmist detaile, ning oskus sõnastada oma mõtted küll täpselt, kuid siiski nõtkelt, tehes nad loetavaks ka laiemale publikule.

Seltskonna hing Järelhüüdes ajakirjas Tuna (nr 1/2004) iseloomustab ajaloolane Peep Pillak teda järgmiselt: „Rein Helme oli inimene, kelle kohta öeldakse „seltskonna hing”. Ta tundis ennast kõikvõimalikel vastuvõttudel, ballidel, paraadidel ja teistel suurema või vähema pidulikkusega korraldatud üritustel õiges elemendis

olevat ja armastas ka ise sõpru võõrustada, olgu kodus või lokaalides. (---) Rein Helme osalusel kujunesid koosviibimised vaimukateks vestlusteks, kus kalambuur järgnes kalambuurile. Muidugi keerles jutt tavaliselt ajaloo või militaristlike teemade ümber. (---) Ajaloolasena oskas Rein Helme hinnata kodumaa vabaduse eest, relv käes, võidelnud sõjaveteranide olulist osa praeguse riigikaitse kujundamisel. Teise maailmasõja lahingutegevuse hea tundjana leidis ta kiiresti hea kontakti vanade sõjameestega, ükskõik millisel rindel või millises mundris need olid võidelnud.“ Rein Helme lahkus õnnetusjuhtumi tõttu 31. detsembril 2003. aastal, ta on maetud Tallinna Metsakalmistule. Artikli kirjutamisel on kasutatud Peep Pillaku artiklit „Rein Helme in memoriam“ (Tuna 1/2004), abi osutasid Peeter Helme ja korp! Sakala vilistlane TÜ professor Tarmo Kulmar.

Vestiga ülikond ja kikilips oli Rein Helme iseloomulik riietus. Fotol koos sõber Tarmo Kulmariga tema lõpuaktuse järel juunis 1975. Foto: Tarmo Kulmari kogu

LÕPETAJAD 51

SISEKAITSEAKADEEMIA 2019/2020. ÕPPEAASTA

LÕPETAJAD Finantskolledž Toll ja maksundus 15. juuni 2020 1 Johanna-Elisabeth Aljaste 2 Merilin Anijärv 3 Astrid Arutamm 4 Anastassia Donets 5 Joonas Eero 6 Margreta Joosep 7 Karina Kalmus 8 Angela Kosk 9 Alina Kovalenko 10 Anastassia Kušnir 11 Kristin Laidsalu (cum laude) 12 Marjana-Kristiina Meronen (cum laude) 13 Karlis Padar 14 Xenia Rudakova (cum laude) 15 Grete Rüütli (cum laude) 16 Anna Šubina 17 Vjatšeslav Tšernikov 18 Annabel Voomets (cum laude) 19 Laura Väikemaa

Justiitskolledž Teabe- ja uurimisametnik 9. aprill 2020 1 Robert Avaste 2 Janar Jakovlev 3 Marko Kartau

4 Volodymyr Kostiak 5 Enno Kuusik 6 Riina Leepkaln 7 Gerli Mändoja 8 Viivika Nano 9 Toomas Pastak 10 Jane Rosar Juhtumikorraldaja 5. juuni 2020 1 Heli Aim 2 Sandra Bork 3 Veiko Ilves 4 Marju Kuuse 5 Kadi Luuri 6 Kairi Piller-Petrov 7 Madis Raus 8 Gea Simm 9 Andrei Skorodumov 10 Vitali Trifonov 11 Maarika Varik 12 Laivi Õkva Vanglaametnik 28. oktoober 2019 1 Olga Gurova (ekstern) 2 Piret Kärner (ekstern) 3 Heiti Oja (ekstern) 4 Tambet Pomerants (ekstern) 5 Katri Randmaa (ekstern) 6 Merilin Randoja (kiitus) 7 Desiree Saagpakk (ekstern)

23. jaanuar 2020 1 Indrek Basmanov 2 Ksenia Beljajeva 3 Elina Burk 4 Kevin Kubjas 5 Janet Kuusk 6 Janno Melotškov 7 Kustas Metsma 8 Sandra Nõva 9 Keijo Orgvee 10 Roland Parm 11 Aivo Reidolf (ekstern) 12 Remo Rohemaa 13 Andrei Rudenko 14 Liis Saarestik 15 Reigo Sirel (ekstern) 16 Sven Uue 18. juuni 2020 1 Julia Aartee (ekstern) 2 Kevin Birkavs (ekstern) 3 Sigre Deede 4 Janno Jaagumets 5 Valdo Jaksi (ekstern) 6 Julius Jukkum 7 Valmar Kaljurand 8 Erki Laine 9 Merike Leepere 10 Sten-Martin Lokk 11 Renaldo Loos 12 Kristo Maasik 13 Gert Murd 14 Lea Mägi 15 Liis Nurgamaa 16 Harles Herman Ojasaar 17 Saimon Pannik

18 Geiry Magdalena Pilv 19 Raivo Pruul 20 Andrea Randmaa 21 Alex-Edward Raus 22 Kerlyn Roosipõld 23 Artur Rotkin 24 Bertel Schwindt (ekstern) 25 Dmitri Skidon 26 Kristjan Sõrg 27 Kaspar Šanin (ekstern) 28 Aimar Tammel 29 Kristi Toomla 30 Anneli Toomsalu 31 Karin Tralla 32 Martin Ugaste 33 Kertu-Liis Vaguri 34 Eva-Liisa Valdmaa 35 Eigo Varemäe (ekstern) 36 Fred Viin 37 Kätlin Väät 38 Aksa Õun 16. september 2020 1 Erki Ant (ekstern) 2 Erik Kallip (ekstern) 3 Mari Kohv (ekstern) 4 Christjan Kuusik (ekstern) 5 Jekaterina Lihtina (ekstern) 6 Andreas Piibemann (ekstern) 7 Grete Põdra (ekstern) 8 Jüri Runin (ekstern) 9 Henri Toming (ekstern)

52  VERBIS AUT RE 3/2020

Korrektsioon 17. juuni 2020 1 Sten Joala (ekstern) 2 Toomas Kiisla (ekstern) 3 Emma Kinnunen 4 Martin Põdersalu (ekstern) 5 Tanel Rääk 6 Aigar Rõžikov 7 German Starostenko 8 Fred Jürgen Taro 9 Helena Veelmaa 10 Kristo Viimsalu 23. september 2020 1 Andra Aho (ekstern) 2 Erlend Kanarbik (ekstern) 3 Rebekka Rehe (ekstern)

Päästekolledž Päästekorraldaja 19. juuni 2020 1 Tiina Aasmaa 2 Piia Jõesaar 3 Karolina Kaarlõp 4 Katrin Mošarova 5 Aleksandra Putilova 6 Nadežda Põrh 7 Franci Lisanna Rand 8 Karen-Cristle Salupõld 9 Anneli Sibul 10 Kaja Taalik

12 Silver Lindlaan (kiitus) 13 Roman Markilov 14 Georgi Medved 15 Tarmo Mikk 16 Tanel Mikk 17 Meelis Nõlvak 18 Rain Ots 19 Dmitry Pavlov 20 Margus Plukk 21 Meelis Poom 22 Jürgen Post 23 Braian Pung 24 Jevgeni Rezepkin 25 Kristo Roosimägi 26 Sander Rüngenen 27 Tarmo Sklave 28 Tairo Taar 29 Alo Talviste (kiitus) 30 Rutmar Tammelohu 31 Priit Tein 32 Martin Uibopuu 33 Ahto Vaher (kiitus) 34 Andrei Vavilov 5. veebruar 2020 1 Dmitri Batejev (ekstern) 2 Aleksandr Brovarets (ekstern) 3 Roman Ivanov (ekstern) 4 Maksim Jevdokimov (ekstern) 5 Janek-Jürgen Tammain (ekstern) 6 Roman Vernjuk (ekstern)

13 Aksel Kunda 14 Mario Kunder 15 Mart Liblik 16 Ben Lilleoja 17 Ingmar Loo 18 Ranno Luhaväli 19 Raido Mänd 20 Vladimir Novikov 21 Robin Ots 22 Joel Paal 23 Erti Paalberg 24 Tõnis Peil 25 Aleks Poolak 26 Alex-Andre Punn 27 Jan Martin Pärnamets 28 Hermo Riks 29 Ingemar Saks 30 Peep Sikk 31 Mihkel Sults 32 Kristina Šablovskaja 33 Jelissei Zahharov 34 Sander Tammist 35 Vardo Trepp 36 Gert Valdsalu 37 Sander Velbaum 38 Aleksei Vileito 39 Silver Viilas

Päästja 18. detsember 2019 1 Oliver Aberut 2 Dmitri Bolotov 3 Ivan Bužin 4 Arvo Elm (kiitus)

19. juuni 2020 1 Edvin Ast 2 Anton Babtšenkov 3 Vjatšeslav Bauman 4 Reimo Heinla 5 Dan Heinleht

Päästemeeskonna juht 19. juuni 2020 1 Maksim Juškov 2 Marek Kangur 3 Siim Kattai 4 Kalev Kivistik 5 Ivar Korkma 6 Aigo Kurig 7 Raido Mölder 8 Georg Paaliste 9 Arkadi Petrosjan 10 Priit Pilden 11 Tauno Pukk

5 Artur Gabriel 6 Stenver Gentalen (kiitus) 7 Jürgen-Mark Heinmets 8 Urmo Kesküla (kiitus) 9 Aleksandr Korotajev 10 Sergei Kozlov 11 Elvis Lind

6 Indrek Härm 7 Tõnu Ilvik 8 Ivar Kais 9 Aleksei Kaju 10 Kajar Kivioja 11 Rene Kollo 12 Rudolf Kopti

12 Fredi Raba 13 Erih Rammusmaa 14 Raido Sagor 15 Ragnar Salk 16 Rene Sang 17 Mikk Tuisk 18 Oliver Turi

19 Ahto Uuspalu 20 Mihkel Väli Päästeteenistus 19. juuni 2020 1 Alari Kais (ekstern) 2 Pavel Leontjev 3 Anton Lukitšev 4 Sergei Manekin 5 Mari Plaado 6 Marek Posti 7 Aigar Raja 8 Anna Renžina 9 Kalle Sild 10 Ranneld Sinisalu 11 Artjom Troitski 12 Anastassia Tulskaja 13 Risto Tõrv 14 Silver Villiste

Politsei- ja piirivalvekolledž Politseiteenistus 6. juuli 2020 1 Jürgen Born 2 Reio Eamets 3 Hendrik Ebber 4 Oleg Gromov 5 Mairis Holter 6 Steven Ilves (cum laude) 7 Raul Ingalt 8 Indrek Juhkov 9 Matis Juuremaa 10 Aliis Jürgen 11 Braien Kaldoja (cum laude) 12 Elina Kangas 13 Liisbet Karjane 14 Silver Aaron Kask 15 Julia Kassatkina 16 Marko Koskinen 17 Hella Lillmaa 18 Marten Lopp 19 Karl Lumi 20 Kristo Madison 21 Einar Michelson

LÕPETAJAD 53

22 Liisu Mitt 23 Nikolai Moissejev 24 Andreas Preisfreund 25 Janre Press 26 Raido Puusalu 27 Mari Rand 28 Rahel Repkin 29 Kerda Saagim 30 Brita Saar 31 Jürgen Tallinn 32 Carolin Talvar 33 Agata Tarraste 34 Richard Tartu 35 Berit Terras 36 Djanno Tipka 37 Liivi Tsukanova 38 Rasmus-Krister Tuisk 39 Raul Urbel 40 Marianne Uuetoa (cum laude) 41 Gerli Valgre 16. september 2020 1 Aleksei Aksalu 2 Jekaterina Dubrovina 3 Lauri Jõeäär 4 Olesja Kaart 5 Stella-Helena Kaasik 6 Artur Karu 7 Meelis Koks 8 Martin Kreitsman 9 Jevgeni Larin 10 Stig Lindeberg 11 Inge Martin 12 Janno Mõisaäär 13 Krister Nau 14 Sergei Nikiforov 15 Martin Nuut 16 Paul Palm (cum laude) 17 Margus Pani (cum laude) 18 Kristjan Papagoi 19 Edgard Parts 20 Janek Pinta (cum laude) 21 Magnus Pitertsev 22 Aleksei Prijomõšev 23 Gerrith Pungas

24 Keidi Purde 25 Rauno Rammo 26 Rauno Rander 27 Ragnar Randviir 28 Marko Reisel 29 Pavel Reškin (cum laude) 30 Egert Roosimägi 31 Katerina Rozenštrauch 32 Ivar Saar 33 Sofia Sarap 34 Rasmus Sarap 35 Alex Semjonov 36 Mark Smirnov 37 Martin Torim (cum laude) 38 Tarmo Tuulas 39 Katre Ulp (cum laude) 40 Ardis Vilt (cum laude) 41 Triinu Õras Politseiametnik 23. september 2019 1 Siim-Sander Järvpõld (ekstern) 2 Arthur Niin (ekstern) 3 Raido Onopa (ekstern) 4 Jaanus Rahula (ekstern) 5 Kerttu Vatter (ekstern) 6 Enely Viru (ekstern) 29. jaanuar 2020 1 Maksim 2 Tauno Jäätma 3 Allan Kaljur 4 Leili Kang 5 Mati Karbus 6 Viktoria Kivi 7 Andrus Koch 8 Akop Kodmin 9 Kuido Kogermann 10 Tagni Koppel 11 Marko Lehtsalu 12 Mariel Mõisavald 13 Kristo Plakso 14 Annely Roditelev 15 Rainey Saarva 16 Priit Tammin

17 Nelle Tõnning 13. märts 2020 1 Valentin Antonenko 2 Mihhail Beresnev 3 Helena Eerits 4 Mike Gross 5 Aelita Ibrus (kiitus)ega 6 Maksim Istomin 7 Aleksander Kotilevskiy 8 Raul Krimberg 9 Maarja-Liis Linnas 10 Ruta Lobanova (kiitus) 11 Amor Loune 12 Viktoria Martsinkevitš (kiitus)ega 13 Enrico Murik 14 Tarmo Männimets 15 Volli Müürisepp 16 Rauno Niilus 17 Priidik Pard 18 Kauri Peel (kiitus)ega 19 Jevgeni Pribega 20 Riin Rand 21 Edith Rästa 22 Riana Sõrmus (kiitus) 23 Merlin Vapper 24 Artur Välja 19. mai 2020 1 Aleksandr Frantikov (ekstern) 2 Nancy Freiberg (ekstern) 3 Vladislav Jelissejev (ekstern) 4 Samuel Kutser (ekstern) 5 Annaliisa Must (ekstern) 6 Edgar Oleks (ekstern) 7 Rain Pärnaste (ekstern) 8 Derik Reisenbuk (ekstern) 9 Kadi Rosenberg (ekstern) 10 Paavo Teder (ekstern) 14. september 2020 1 Andrei Aleksandrov 2 Andrus Artma (kiitus) 3 Tõnis Buström

4 Robert Ellik (kiitus) 5 Andrus Hoppe 6 Ainar Ibrus 7 Karl Eerik Jahu 8 Olga Kais (kiitus) 9 Rael Kalmus (kiitus) 10 Karel-Ken Kooskora 11 Markus Käbi 12 Mirjam Laurimäe 13 Veniamin Luht 14 Härmo Lõsov (kiitus) 15 Heiki Mägi (kiitus) 16 Katre Nõmmerga 17 Gert Ruustalu 18 Martin Teder 19 Teele Trossmann 20 Anton Tšernõšuk 21 Mihkel Valgemäe

Sisejulgeoleku instituut Sisejulgeoleku magistriõpe 28. veebruar 2020 1 Käthlin Pukk 15. juuni 2020 1 Roel Burov 2 Mikk Golubtsov 3 Erik Jõesaar (ekstern) 4 Hannes Lember 5 Mati Ombler 6 Remo Perli 7 Doris Raudsepp 8 Riko Roos 9 Mari-Liis Sepp 10 Alari Tihkan 11 Aveli Tättar 12 Hare Unt (cum laude) 13 Kalev Õiger

IV  VERBIS AUT RE 1/2017

VLADIMIR SAZONOV, ERKKI KOORT, PRIIT HEINSOO AND KADRI PAAS

THE RESEARCH REPORT TALKS ABOUT EXISTING AND POTENTIAL HYBRID THREATS TO THE SECURITY OF THE ESTONIAN STATE.

• The report draws attention to potential weaknesses in Estonia’s security. • The aim of the report is to draw attention to existing bottlenecks that need to be addressed. • The report emphasizes the need for more effective co-operation between the area of government of the Ministry of the Interior and the Defense Forces and the Defense League. • The report also addresses how to respond operatively and utilize effectively different options in the event of a hybrid threat (e.g., riots, radicalization, rising crime, terrorism, information and influence activities, cyber attacks). • Addressing hybrid crises requires well-integrated institutions and organizations that operate synchronously. • The Estonian public and political decision-makers must be aware of the hybrid threats that characterize unusual warfare.

INTRODUCTION OF HYBRID THREATS OF INTERNAL SECURITY

sisekaitse.ee

TUGEVATEL TUGEV RIIUL!

Sisekaitseakadeemia e-üliõpilastööde ja e-raamatute keskkond DIGIRIIUL digiriiul.sisekaitse.ee