23.05.2009, 15:53
Marko Naissoo: olen rohkem selline indie-mees
Naissoode muusikadünastia kolmanda põlvkonna esindaja Marko on tuntud ja nõutud ennekõike trummarina. Sel kevadel, märtsi ja mai vahel võttis ta oma aastate jooksul kodus salvestatud lugude paremiku kokku ja vormistas plaadiks.
Kuidas ja millal sai sinust kodussalvestaja?
Kunagi sai see alguse klaveriga üksi tegemisest. Aga mida aeg edasi, seda rohkem olen teisi pille juurde võtnud ja laulnud ka Nii viisteist aastat tagasi hakkasin ma oma asju salvestama neljarealisele kassettmagnetofonile. Peale trummide on mind väga huvitanud veel kitarr ja basskitarr, kunagi sai käidud neid Kaubamajas piilumas, et needki võiks omal kodus olla. Unistus on täitunud ja nüüd on endale ise võimalusi loodud, raha pillide ja tehnika alla pandud ja ise lugusid tehtud ja salvestatud.
Kui aldis sa oled oma loomingut teistele tutvustama?
Üldiselt lasen abikaasale muusikat. Aga tema väga fänn kuulama pole. Siis tuttavatele ikka lasen ja tuttavatele tippmuusikutele ei ole väga laskma kippunud. Ei tea kas see on alaväärsuskompleks (naerab), aga pole kippunud. Pigem mõtte- ja bändikaaslastele, Frau Mosese kambale.
Kui lõpuni sa lugu tehes lähed, kas jätad otsad lahti, et hiljem veel midagi lisada?
Mul on tavaliselt nii, et ma väga nõudlikuks pole oma asju ajanud. Tihtipeale on lood tehtud esmamulje, intuitsiooni ajel. Mind ongi huvitanud, et mis esimese hooga välja tuleb. Eriti praegusel ajal kui kõik aetakse jube professionaalseks on mõnes mõttes lõõgastav kuulata asju mis on tehtud esmamulje ajel. Väga palju aega pole komponeerimisele läinud. Eks lihvimist on olnud aga suurt vaimu- või loomisvalu pole olnud. Ehk sellepärast, et need on enda jaoks tehtud?
Võib-olla on sul kerge komponeerimine veres?
Võib-olla küll. Eks pärilikkusest on tulnud ka vanaisa Unolt – kellele see plaat on pühendatud – mitme pilli mängimise oskus. Kuigi see on jällegi, kui fanatism kõrvale jätta, saadud muusikakoolidest. Vanemad panid mind alguses klaverit õppima, siis kitarri, sest oli näha, et pianisti minust ei saa. Aga sealt tuli alus komponeerimiseks. Kitarr siis algul klassikaline ja pärast sai soolokitarri ka omal käel arendatud. Trummid tulid Otsa-koolist. Kitarr on hobiks tänapäevani ja kitarribände on ka olnud.
Kuidas periodiseeriksid oma muusikakuulamist?
Esimene oli kindlasti Kaseke. Isa mängis seal ja väikese poisina sai proovides kaasas käidud. Olid Radari „konkurendid“ aga rokilikumad ja kahe kitarriga. Siis mingil hetkel oli Lenny Kravitz väga suur lemmik. Siis muidugi Jimi Hendrix. Cream. Guns’n’Roses oli üks elu etapp 80ndate lõpus 21. Keskkooli ajal. Siis jazzroki periood, päris akustilist dźässi polegi kuulanud. Pungiperiood. Bluus on olnud üks väga suur lemmik. Kitarril alustasingi bluusiga. Briti rokk. Ise mängisin indie-bändides, Delusionit tegime. Liikusin seltskonnas, kes kuulas The Cure’i. Kui oleks käinud rohkem dźässiüritustel, oleks elu ehk teisiti läinud. Praegu arvan ise, et olen rohkem selline indie-mees.
Praegu põhikohaga?
Töötan Politseiorkestris löökpillimängijana. See annab hea praktika, erinevate löökpillide mängimine. Siis annan trummi- ja kitarritunde, õpetaja haridus on olemas.
Kommertsedu muusikuna?
Polegi sellele mõelnud. Ise arvan, et mu muusika on küllaltki friigilik. Seal on kõike. See prohekt on täiesti mina ise. Isaga oleme teinud projekte, seal on teised lood, standardid või vanaisa lood nagu „Märtsis algas mai“, mis on ka huvitav aga mida on väga palju mängitud. Ka isa on öelnud, kui olen oma lugusid pakkunud, et kellele neid projekte müüa? Palju tuleks inimesi? Sellepärast on ka endal hea meel, et see plaat on täiesti mina ise. Ma pole varem sellist asja teinud ja see ongi suur rõõm.
Pigem olen mõelnud, et kes need inimesed on, kes plaadi ostavad ja kontserdile tulevad. Välja arvatud tuttavad. Nemad teavad ja fännavad juba ammu. Just, et kellele see peale läheb? Mitte ei mõtle edule ega loo illusioone.
Kui pika aja jooksul on plaadimaterjal kirjutatud?
“Metsas“ sai võetud ühelt lastelaulude kassetilt mille ma kunagi lindistasin. „Käbilinnu käbi“ on ka bändiga tehtud. „Kevad mu kevad“ algne verisoon oli Lunatic Asylumi oma. „Kõik pole kadunud“ on ka esimeselt kassetilt, olin 14-15. aastat vana.
Mis on kolme Naissoode põlvkonna heliloomingu ühisjoon?
Ühist, ma arvan, on harmoonia ja selline mõtlemine, kui ma kuulan neid palu mida isa kirjutas Kasekesele. Vanaisa Unoga on see ühine, et sai koos muusikalist nalja tehtud. Vanaisa on lindistanud palju klaverisüite, kuhu on hiljem naljaka häälega peale laulnud. Ja minugi plaat on kokkuvõttes selline naljakas. Isa jällegi plaadi peal nalja pole teinud, tal on ikka väga korralikud dźässikompositsioonid. Minul on alternatiivne rida ja Uno oli rahvahelilooja.
Kodussalvestaja Marko Naissoo
(27.10.1975) on õppinud kitarrimängu Tallinna Laste-Muusikakoolis ja trumme Otsakoolis. Lisaks mängib veel basskitarri. Debüteeris ansamblis „Lüüs“ 1994. a. Tudengijazzil. Juba üle 10 aasta on tema põhitöökohaks Politseiorkester, kus on momendil löökpillimängija-kontsertmeister. Selle orkestriga on olnud kontsertreisidel Norras, Soomes, Hollandis ja Tšehhi Vabariigis. Mängib veel ansamblis Hüüd ja Hääl, ning on osalenud sellistes ansamblites nagu Delusion, Lunatic Asylum, Chick OK, Ka-Funky, N-Euro, Frau Moses jt. Tema mängu võib kuulata mitmelt CDlt – Politseiorkester, Hüüd ja Hääl, Tõnu Naissoo Trio jt. Heliloojana on kirjutanud laule ja instrumentaalpalu. (
)
